häid ?

Talv ei ole talv, kuigi väljas on kahe meetrised hanged ja iga nurga peal võib kohata punase mütsiga habemikku. Praegu on kevad. Mitte, et midagi õitseks, ei- hoopis õhk on kevadele omane. Ennustab rahutust. Rahulikud ajad on minevik, liiga vähe aega on selleks, et olla rahulik. Nüüd on kevad-igavene kevad koos jooksu ja rahutusega.

Tihased ja leevikesed on saadetud laiali, nende asemel kolavad ringi kummitused, kes toovad inimeste mõtted täis rahutuid soove ja mälestusi jalutuskäikudest järve ääres. Üks puu oli kummaline seal järve ääres ja koerad haukusid, nüüd on kõik kohad täis puid ja koeri, kõik vihikud ja klassikalised raamatud, ka tühjad lehed on täis haugatusi ja tuule käes kaeblevat puud.

Muusika mängib, kõik teavad, et see on jõulumuusika, aga peas heliseb ikka kevade album.

Lumehanged peegeldavad kastepiisku ja pilved helendavad. Neli aasta aega on kadunud-muusa röövitud.

signaal

Kontrollkeskusest on juba pikemat aega kostnud kõrvulukustav signaal. Miski on valesti, lähedal olevad inimesed heli ei kuule. Ta liigub ringi ja signaal takistab teda suhtlemast, ainult masinlikud laused ja naeratused jõuavad kõrvalolijatele. Kuidas keegi ei märka, et tema peast kostub undav signaal ning tema ümber hõljub tõukejõud. Ta on kaotanud selle puldi, mis aitab tal kontrollida oma keskust ja lasta inimesi ligi. See pult on ununenud kuhugi mahajäetud kohta, kus vahete vahel liigub mõni mittevaktsineeritud hall kass ja lükkab oma laisa käpaga pulti. Veel pole juhtunud, et see juhus oleks puldi õiget nuppu vajutanud, ikka on see asja hullemaks teinud, kas on sisselülitunud nupp "misantroopia" või on valitud "automaatkäik". Pult peab olema seifis luku taga ümbritsetud röövlikindla koodiga, mida teab vaid keskuse haldaja, kuid mitte kuskil inimtühjal tänaval lebamas ja ootamas kuni järjekordne kass seda hiireks peab. Nii ta liigubki ringi, räägib, naeratab, sööb ja õpib aga kõike ilma aususeta, ilma siira tundeta. Ta liigub kõigist ja kõigest järjest kaugemale, teda teatakse aga ei tunta, sest ta signaal peletab kõiki salahilju minema. "Nägemist!" hüüab ta, aga isegi see kostub ebasiiralt, niiet keegi ei mäleta seda. Ta jalutab automaatselt tänaval ja märkab ühte halli kassi, kes lakub enda paremat jalga, kass jälgib teda-kollased silmad välgatavad ning ta hüppab kiiruga üle aia. Signaal on tugevnenud, isegi loomad ei suuda seda enam taluda. Ta jõuab koju, võtab riiulist raamatu ja on õnnelik, et vähemalt asjad ei suuda põgeneda.

Ta veedab kodus mitu kuud, tema kuju kaob ja juhus silitab ikka tema isiklikku pulti. Lõpuks tunneb ta uudishimu ja ta lahkub kodust ja sammub tänavale, temast kõnnitakse läbi, talle naeratatakse nagu tema naeratab ja kogu siirus tema ümbert on kadunud.

Vaateväljale tuleb keegi, ta naeratab ja murrab signaalist läbi. See Keegi lööb talle puldiga pähe ja kaob.

Mis nüüd edasi? Kui kogu sellest kaosest on ühe silmapilguga tekkinud kontrollitav kaos. Ta hoiab pulti käes, ta lülitab välja mõned nupud ja keerab signaali väiksemaks. Miks mitte signaal maha võtta? Selleks on ta piisavalt kogenud, et mitte igale ettejuhtuvale enda siirust kinkida, kuid siiski, vahel lülitab ta signaali täiesti välja- sellega on taastunud tema kuju ja siirus- neile, kes teavad pultide olemasolust ja sellele kellelegi, kes teda puldiga pähe lõi.

rentsliliug

Saabub öö ja järjest veerevad pudelid üksteise järel mööda rentslit alla kuni purunevad, neile meeldib end lõhkuda ja lasta oma imeline hingus külma öösse. Kuid iga korraga kaob midagi sinna kuhugi kaugele..

Kui saabub hommik korjavad pudelitükid end kokku ja sobitavad end tagasi pudelikaela külge, järgijäänud hingus lendab tagasi ja kork pressitakse peale. Päev otsa tegeleb pudel enda taastamisega ja õhtuks on ta jälle pudel. Nii veerevad need pudelid järjest enam, kaotades pisikesi fragmente oma hingusest iga purunemisega. Muidugi leidub neid pudeleid, kes kontrollivad end ega lõhu end asjata, ässitavad teisi ja vaatavad lõbuga nende purunemist võib olla püüavad isegi mõne hinguse tükikese kinni ja mahutavad selle enda sisse. Lõpuks on ka riiulipudelid, kes ei pääsegi välja, hoiavad oma hingust kuid ei osale ka purunevate pudelite hingustükkide loosimisel. Iga öö on sama trall, ainult pudelid vahetuvad, tõsi küll, mõni pudel on vana kunde, tema näeb juba üsna kriimuline ja katkine välja ja hingust on seal ka vaevalt tunda, kuid on ka uusi ja uljaid pudeleid, kes proovivad rentsiliugu esimest korda. Rentsiliug on võrreldav nakkushaigusega, see levib teistele, kuid erineb nakkushaigusest selle poolest, et sellest on raskem lahti saada. Mõni pudel vabaneb sellest ja taastab oma hinguse tagasi tervikuks. Kuid neid ei ole palju, kes mõistavad, kuidas nende hingust röövitakse. Jälle liugleb kari pudeleid rennist alla kildudeks ja hingused lendavad laiali. Üks pudel vaatab neid kõrvalt, limpsab keelt ja püüab hingusi, tänane noos tuleb hea. See pudel on olnud üks neist ullikestest, kes end puruks lasevad, kuid see on möödanik, vähemalt praegu ja loodetavasti ka edasipidi. limpsti ja järgmine hingus leidis tee tema südamikku.

nurk

See kukkus, kuid seda ei tea keegi, kas puhtjuhuslikult või tahtlikult. Ainult see on kindel, et see kukkus ja nüüd ta on üksi, ilma võimaluseta tagasi minna. Või siiski, tal on võimalik tagasi minna, kuid mitte enam nii lihtsalt.Mõelda vaid, et väike punane rull lõnga suudab aidata leidmaks üles õiget väljapääsu või tagasiteed koju. See väike kera annab julguse edasi minna, kuid hoiab samaaegselt kogu aeg mõtted sellel, et varsti saab tagasi minna. Nüüd ei ole enam mõtted tagasiteel, peab minema edasi. Kera kukkus maha ühe järjekordse nurga peal, mis nägi välja just täpselt samasugune nagu kõik nurgad selles labürindis, või lõpmatud koridorid oma virrvarris. Kera keris nördinult oma saba enda juurde ja jäi üksikuna kössitama nurka, kuhu ta oli kukkunud või kukutatud.

Alguses kõndis ta ebakindlalt, teel, mis oli uus ja teistsugune iga nurk ja koridor olid eelmisest erinevad. Ta peas oli teadmine, et võib olla mitte kunagi ta enam sinna ei satu. Kuid ta teadis, et see oli õige, sest kõike ju tulekski võtta uuena ja kordumatuna, tagasipöördumatuna. Ta leidis igas uues nurgas ja käänakus oma võlu, kuigi nad kõik olid hallid ja kivised. Ta kujutles igale koridorile oma loo, mõni neist muutus metsarajaks, kus siniste lindude nokkade vahelt lendles kuldseid noote, mõni nurk oli täis banaane, mis praksatasid popcornideks ja siis jälle tagasi kollasteks banaanideks. Ta seikles kaua ja leidis üha rohkem mängu võimalusi, kuni äkki nägi ta ühes nurgas kössitavat punast lõngakera, ta tõstis selle üles ja pani taskusse ja kõndis edasi. Õhk hakkas üha enam külmenema, hakkas lund sadama ja hallid seinad kadusid, kuskilt kaugelt nagu hüüti.

Ta vaatas ringi-ta istus pargipingil ja tema seljataga jooksid lapsed hõigates üksteise nimesid. Ta lahkus, et leida vaikus, kus ta saaks segamatult avastada selle tee, mis viib ta tagasi lõpututesse koridoridesse.

Pargipingile jäi temast maha üks väike punane lõngakera.

iron

I'm ironing myself every time as straight as possible

the flat iron is my best secret weapon

reality isn't so straight

but I can't show you my wrinkles

I'm loving irregularity, messiness and wrinkles

but i have an endless need hide them from you

again, a new day and I'm lying on an ironing board

the flat iron is working and soon I'm straight again

But suddenly I'm feeling hullabaloo, that wants to get out of me

one wrinkle is already visible

soon I'm covered with wrinkles

we see each other and the flat iron will break

and our world is changing sapid and plain

7th floor

On the seventh floor balcony, there are no railings

but we are not afraid of falling

we have invisible tentacles

which give us a sign, when its time

and even when we fall

we are able to fly

because on the seventh floor balcony everything is possible

there are walruses eating dog food and snails, who are running

eye balls, who cause earthquakes and toes, who are calling

and we..

we are immortal.

closet

It's too early to dance with the lights

its time to hang out with darkness

these lights could light my darker place

where everything isn't baldfaced

some skeletons are dancing there

and waiting for lights to laugh

but I'm scared and need some darkness?

to hide my friendly bones.

why did I switch the light on

did i really believe

that light would clean my closet and the bones will dissappear

lights won't wait, but I'm afraid to switch them off as well.

Open sesame

Sordid street full of puddles

riot and delirium lead us tonight

this is the moment, where soul and will are bound together

we are living in a room, which looks like a street

we only see lustrous puddles

they promised to open themselves to the looneys

but we don't know how deep the puddles are

how deep they really can be

and we are waiting for their open sesame

and hope that they will swallow us alive

most of the people are walking on puddles

they can never sink to the bottom

but we need to reach out

we need to wait,

until the puddles are open.

"ÕUN"

"Õun" "punane", "Õun" "punane", "Õun" "roheline", "Õun" "roheline" , "Õun" "roheline", "Õun" "punane", "Õun" "punane", "Õun" "roheline" , "Õun" "sinine" "?!"

Juhtmed olid läinud suure sagimise tõttu sassi ja mõni oli üldse pistikust välja hüpanud ja uitas nüüd omapäi ringi, veel suuremat segadust tekitades. Elekter oli kogu selle korralageduse tõttu kadunud ja üksikud sädemed helkisid kuskil, kui mõni juhe üritas pistikusse tagasi vupsata. Segadus kestis kuni kõik juhtmed olid nii sõlme läinud, et enam kuhugi liikuda ei olnud võimalik, tekkis vaikus, mida katkestas ainult peaaegu hääletu surin juhtmetes. Kuskilt ülevalt hakkas alla juhtmetesse potsatama õunu. Õunu mis esialgu tekitasid veel suurema segaduse, kuid mida rohkem neid õunu sadas, seda rohkem hakkasid juhtmed ussi kombel lahti vingerdama. Pärast meeletut õuna sadu, olid juhtmed omadel kohtadel ja kui kukkus viimane punane õun, hüppas iga juhe enda pistikusse ja elekter oli tagasi valgustades kõiki õunu, õunad muutusid ahjuõunteks ja kattusid suhkruga-kõik oli magus.

"Õun" "punane" , "Õun" "roheline" , "Õun" "punane" - aitäh

õige aeg

"Head ööd!" oli viimane lause, mida ma kuulsin, siis muutuks kõik paksuks valgeks uduks ja ma ei jaksanud end enam liigutada, kui ma silmi üritasin lahti teha oli kõik see puhas valge udu muutunud halliks keerlevaks teetolmuks. Üks auto kimas mööda kinkides mulle veel ühe pahmaka halli tolmu. Ma hõõrusin jaki varrukaga nägu, kuid see jäi muutumatuks-halliks. Vaatasin ümbrust, see ei tundunud kohe üldse see koht kuhu ma magama jäin. Aga miski minus rahustas mind ning muretus ja õndsus võtsid minu üle võimust. Ma vaatasin ringi, 10. sammu kaugusel minust lamas "Head ööd!"-lausuja, kaetud halli tolmuga, nagu minagi. Ma kõndisin temani ja äratasin ta üles, ma ütlesin "Me olemegi siin!" ja ta naeratas. Me kõndisime mööda kõrbevahelist teed, taustaks mängis The Doors- Riders on the storm. Aeg ajalt sõitsid hippievanid mööda ja värvilised sallid lehvisid aknast välja. Me kõndisime ja meie tolm hakkas tasapisi pudenema, kuskilt ilmus välja kitarr ja ta hakkas mängima-järjest hakkasid autod, kes muidu olid mööda sõitnud, peatuma. Kõik sõitjad tulid autodest välja muusikat kuulama, mis kaikus läbi kõrbe. Pärast juhuslikku kontserti läksime me ühte autosse ja sõitsime teadmatusse, hakkas pimedaks minema. Me jõudsime ühte külakesse, kus otsustasime maha minna, seal külakeses peatusime ühes baaris, olime ikka veel pisut tolmused. Kõik oli värviline ja tossu täis, pärast väikest twisti olime tolmust puhtad..

Elekter läks ära, kõik oli tossu täis.. kui kõik jälle selginema hakkas olime me tagasi tolmuses "Head ööd!" maailmas.. kuid miski oli siiski muutunud.. me olime nüüdsest tolmuimmuunsed.

vabad

nii ongi

Kohtadele, kaamera, valmis,Võte... Klapp langeb vaikse kolksatusega kinni ja kaamera hakkab surisema. Lehed langevad taevast alla, üks punase-kollase kirju leht satub kaamerasse, see pühitakse minema- see on lõpmatu võte, duubel kahte ei ole ega tulegi on kas lõpp või kerge surin. Fookus liigub punase vaibaga kaetud trepile, kus istuvad kaks inimesi, ühel neist käes paar katkiseid villaseid kindaid, teine mõtlikult üles vaadates, suul rahulolev muie. Käpikutega mees hoiab käes kuuma ananassiteed ja puhub sinna peale. Tuul vihiseb ja lehti langeb veel rohkem. Nad vaatavad üksteisele otsa ja nende pilkude vahele ilmuvad pildid, lendavatest vaipadest, salajastest hauakambritest, varblase otsingutest ja lõvi jahil käimisest. Nad lonksavad teed ja keskenduvad jällegi olemisele, kell ei käi, kõik on paigal peale südametuksete, mis tuksuvad vaikuse täis. Aega ei ole, küll aga on mõtted ja süda ja ülevalt katuseluugist paistev valgus. Nad jalutavad võlvialusest välja tänavale, kogu tänav on tühi, ainult nemad ja kerge surin. Käed on soojad ja põsed külmad. Sammude kaja peegeldub tänavalaternates kui ka poeakendes. Sammud on jõudnud rööbaste juurde, külm teras. Tänavad on ikka veel tühjad, ainult ühe prügikasti peal kükitab kass. Nad kõnnivad edasi, mööda telliskivi majadest ja vilkuvatest siltidest. Ja kõik ongi nii, kõik on täiuses, pole puudu isegi seda 1%, sinna võikski jääda. Tähed hakkavad aeglaselt sulama ja tilguvad asfaldile, jättes sinna helendavaid loike. Sammud peatuvad ühe loigu ees ja hüppavad sinna sisse. Hetkeks on täis kõik kummalist valgust ja selgust ja siis lükkab loik nad ellu tagasi. Nad said teadlikuks. Nad kõnnivad edasi tänaval, mis on täis helendavaid loike ja on ise nii täiuses, et ei oskagi kuidagi olla. Kui film pole veel lõppenud on nad ikka veel seal- helendavaid loike täis tänaval ja nende pilkude vahel jooksevad pildid.

trummikile trummar

Nõel maabub pehmelt mustale siledale plaadi pealsele, loen kaheni ja vaikne muusika tungib mu kõrva sisemusse, kus üks kõrva trummikile trummar, oma ala meister, matistab kauni muusika. Seda see trummar oskab, vaigistada ja põristada oma jonnakat tam tami, mis on kui kuri ahel: kõigepealt vaigistab ta muusika, mille tagajärjel ei jõuagi sõnum imbuda kollakatesse ajusagaratesse ja sinna talletada positiivse elamuse-nii ongi muutunud trummar kõrva terroristiks- kui nii edasi läheb ongi varsti tumm valmis. Kuid on üks muusika, mis võidab trummari õelad kavatsused, see on muusika, mis kui piksenool Zeusi sõrmest paiskub trummarist mööda otse südamesse, kus see talletub hoopis kauem, kui seal kollakates sagarates. Sellise muusika leidmine on aga keeruline protsess ja tavaliselt ka pisut salapärane, kuna see muusika ilmub ainult siis välja kui ollakse juba loobumise äärel või loobunud, kui enam ei otsita ega mõelda välja kavalaid süsteeme, siis ta tuleb ja ehitab sinu sisemusse kena pesa, kus ta niipea ei lahku. Muidugi pole see muusika kõikvõimsalt täiuslik, kuna šedööver on nii värskendav ja kevadine võib ta ajapikku ussitama minna, kui tema eest piisavalt ei hoolitseta, nii ongi juba mõnes südames palju ussitanud muusikat, mida suudab välja tõrjuda vaid uus veel parem muusika, mis mõjub kui ussirohu tablett. Trummar on pikalt tööd teinud ja tagunud trumme, niiet ainult pealiskaudne mõtteta muusika jõuab aju pilvekestesse, aga kogu ilu on läinud, trummide ära näsitud. Uus plaat läheb peale-mitte midagi uut. Plaadimängija juba krigiseb ära mängitud plaatide tõttu. Üks õhtu, kui kuu peal on mees, kes puhub tolmu viskab ta jälle ühe plaadi mängijale..Nõel liigub mahedalt plaadi pinnale, loen kaheni ja..Võimas tulejuga läbistas kõrvade tunneleid ja tegi kuskilt keskelt midagi eriti soojaks, trummar oigab ja vajub pärast rasket üleelamist unne, kaitseks oma trummide peale. Kuid tuli kestab ja leegitseb, samal ajal kui kuu peal puhub mees ikka tolmu üles. Ussitanud muusika põles maha, just nagu pedantlik koristaja oleks ruumi lastud ja jäetud talle tolmulapp ja hari, nii puhas oli südamik... nii põlev oli südamik.

fortune from coffee

I took a sip, but it tasted pretty bitter. Autumn had totally arrived and my old friends were with me again, Coffee had changed a little bit but I handled that problem. I enjoyed my friends company and "sent" them a telepathic messages . The wind was blowing and my hair was flying above me, I tryed to convince myself, that I'm not wearing a strait jacket, but as time went I started conversations with my coffee cup and imaginary smoke. They tryed to get me to notice that I'm alone, but I was too tired and empathetic in that moment and I continued with my activity. When the black fluid was finished I looked down into the cup and I started to read. The coffee residual was telling me a story about a girl who was sitting alone on a big concrete block. She was drinking coffee and smoking her imaginary smoke, and talking to herself, laughing in the meantime. Suddenly she changed and started to cry, seems like a very double personality . I read that story and thought that it's a strange story and seems a little bit familiar, but i didn't realise why I felt de-ja-vu all the time. While reading, I felt a little bit cold, because I was sitting on a concrete block. The story ended at one point which I didn't like at all. At the end, the girl was walking into a lunatic aslym and started studying there, how to be more mad than she was. All the other mad people were with her and they all changed from time to time -more and more worse. Brainwash.

Suddenly the girl woke up and saw the sundown, next to her were "a" broken cup and a riven shirt, which had long white sleeves. Did she break the fortune or is the curse still there.. silly disquiet.

it is a votive for the 1. of September

chewing gum

There was a shiny golden paper and in that little golden paper was a square shaped chewing gum. The chewing gum was multicoloured. Then came the big mouth and chewed that multicoloured chewing gum and during the chewing process, the chewing gum learned many words and sentences and the gum changed every minute, it was more colourful and more delicious, than initially. The gum thought that now is the time to jump out of the mouth and go on a journey. The gum jumped out of the mouth and bounced herself onto a plane. The gum stuck hard on the planes wing and flew over seven mountains, countries and seas, and fell down into a lovely city near the sea. The gum was looking for a beautiful paper, on which she could sleep. The gum found the paper and also found the another gum, who was really funny and together they decided to go to a bubble party, where all the chewing gums were blown and after that the bubbles were burst, so they went a party in Bubbylon, where they blew theirselves in big colourful bubbles and then when the time was right, they exploded and bounced back to their paper. Every day the gum found new chewing gums, some of them really matched with her, but there were also gums who weren't very tasty or interesting, but most of the time there were still very different and tasty gums to be found. The gum found another gum, who had a very different but a stirring taste, and they hung out together. One night when the two gums were stuck together, and the paper was calling, the gum decised to stay a little longer. So when the stuck thing was over the gum bounced back to the paper, but what a suprise, the paper was closed, and the other gum was asleep. "What to do?" thought the Gum. The Gum decided to bounce to the sky and then bounce hard towards the paper, so she could get in. The Gum did so and her ninja bounce guaranteed her the soft paper bed. Every adventure, that the gum survived, made her more and more colourful. The other gums gave her experiences and knowledge that she hadn't seen or heard of before. The Gum found the other gums and they stuck together,blew into a big bubble and then they burst. But every gum gave something to the others, so they were mixed up, it was like a witchcraft, so they wouldn't forget the others. It was time.. the chewing gum went back to her mouth and taught the mouth the new ways, which she had learned in Bubbrighton. And the witchcraft stayed unbreakable.

i'm falling love with a rainbows

Rainbows are everywhere and water tastes like wine,

no need for bricks or mortals to build a place to sleep

no safe and sound,just underground is were i'd like to be

the wind will give me music, i'll answer with a smile

there are hippies, gays and machomen

but they all feel the same-

thunderclaps are everywhere, now we're breaking free

no candle holders, icy queens- there's only little birds,

who tell u where u have to go and wink their little eyes.

All the rocky roads are changed into plasticine

and im trundled into it, now im as green as peace.

here you can't just waste your time, here are life and style

you get your wings and you can fly, wherever the flow will go

Stones game.

Cobbled beach,many seagulls were flying high in the sky. The sea was unbelievably flat. The time was something between 8.00 and 9.00 pm. Clouds were coloured pink,the wind was relaxing. On the beach, there were so many stones, that every person on earth could take twenty stones with them. And the stones were calling those people with the whisper of their souls.Stones were waiting for hands, who could give them a hand in the literal meaning of that word and throw them into the sea or just carry them to the paradise. They were tired of being on the beach and suffering, while people’s bodies were lying on them, they were also tired of having to feel the moody weather on their skin. And suddenly, out of nowhere, appeared four feet. Those feet were walking on the stones, then sat down. Again on the stones. These two bodies were impressed by the sound of the stones, it was strange because many bodies didnt hear the stones, but those two bodies were available and open to listening and feeling. And there came the hand, took a stone and threw that into the sea, the second hand came and tried to do the same, but failed, and the second stone was fell down into the centre of the other stones . Hands worked for a long time throwing stones at the target. Then the hands slowed down, took some stones and put them into their pockets. Then as suddenly as the feet came, they left and everything was quiet again, only stone music and the slow whisper of the wind. But those few stones whose faith was decided were in the pocket. The feet went down the street and found themselves in front of the entrance of paradise. The feet walked into the paradise, and stones started to sing, everything was perfect and balanced. Suddenly the stones changed into coins, and were put into a machine. Coins pushed other coins, and so on, until finally all the coins fell into the hole, where they will remain forever, as the most beutiful memory.

tunnel

Külm tuul puhus tunnelist läbi eikuhugi. Tunneli lõpus oli tupik, korralikult laotud tellistest müür, mis sulges väljapääsu. Võis muidugi pead vastu müüri taguda ja loota, et see puruneb, kuid sellelgi juhul läheks inimene ise katki ja kes teab, ehk seal teisel pool müüri ei olegi enam nii hea kui varem. Tunneli külgedel oli mitmeid uksi, millest sai vabalt välja, kui ta ei tahtnud neid uksi kasutada. Ta oli mitmeid kuid tunnelis aega veetnud ja vaadanud telliseid, kõik uksed ta kõrval ei huvitanud teda, ta tundis, et tema sisse koguneb järk järgult ikka rohkem tolmu, mis teda matab, ta ei naernud enam nii nagu enne, ta ei tunnetanud midagi nii nagu enne, see rõõmsameelsus oli kinni müüritud. Ta ihkas tagasi sinna müüri taha, kus ta tundis tõelist vabadust ja kartis ükskõik missugust muud vabadust. Ta kartis müüri, aga samal ajal ka tundis meeletut vajadust seda müüri vaadata ja ta lähedal olla, kuigi ta ei kavatsenudki müüri vastu hakata. Järjest enam hakkasid tunneli külgedel olevad uksed ise avanema ja teda kutsuma . Ta vaatas klaasistunud silmadega müüri edasi ja ei lasknud end võimalustest mõjutada. Tolmu aina kogunes ja ta ei suutnud enam isegi naeratada. Jälle üks ustest paiskus lahti ja sealt tuli hõrgutavat aroomi,ta vaatas hetkeks ukse poole, tundes kuidas tolmukiht temas väheneb, kuid kohe peatas ta mõtte siseneda tundmatusse. Aroom läks tugevamaks ja ta ei suutnud enam mõtteid kaunist tundmatust paigast eemal hoida, ta oli kui hüpnotiseeritud, ta hakkas liikuma ja ei suutnud enam vastu panna, ta astus uksest sisse. Tolm haihtus ja ta hingas jälle kergendatult, ta naeris ja tundis rõõmu nagu varem. Nii veetis ta väljas mõnusalt aega ja peaaegu unustas müüri, kuid üsna varsti hakkasid tellised teda kummitama. Teda hakkas jälle kummitama see kindel müür, mis oli tema ja varasema vahel. Ta astus uksest välja ja oli tagasi tunnelis. Ta vaatas müüri, ainus vahe eelnevaga oli see, et ta hakkas uksi tähele panema ja vahel neist ka sisse astuma, kuid kui rõõmu oli piisavalt, tahtis ta tagasi oma müüri kõrvale, kus ta saaks jälle tolmu koguda ja loota, et see müür puruneb ja kõik on nii nagu enne.

rütm

Tänavad olid tühjad, ta kõndis mööda tänavat, tema peakohal kõmises ja sähvisid välgud. Tema ees oli palju veeloike, mis peegeldasid välgu piirjooni. Ta kõndis tee keskel, vihma sadas ja ta vaatas ainiti taevasse, et püüda mõni välk, kuid tema teele jäid ainult rahulikud veeloigud, mis heal juhul peegeldasid välku. See välk oleks teda nagu ignoreerinud, ta ei talunud, enam seda rahulikku, tasast veepeegeldust, ta vajas atakki, midagi millest ta ei toibuks, mis kestaks igavesti, kuid, mis jääks sama tugevaks nagu pikselöök. Talle pandi õige diagnoos, ta jumaldas seda alfa tugevust, ta tahtis jõudu katsuda ja kuigi ta näitas välja võiduhimu, lootis ta, et ta jääb alla. Ta ootas kas võrdset vastast või tugevamat, aga vähemaga ta enam ei leppinud. Ta provotseeris välku, kuni kärgatas ja välk lõi ta pikali. Ta lebas pikali ja tundis, et keegi või miski lebas ta kõrval ja kiirgas võimu. "Kiire" lausus ta. "Mis?" küsis tundmatu ta kõrval. "Rütm" vastas ta ja vaatas kõrvale. Talle vaatasid vastu kaks kiirgavat silma-võimsad ja aukartustäratavad. "Tore, et väljakutse vastu võtsid" lausus ta, vaadates samaaegselt kiirgavatesse silmadesse ja tundes, kuidas kogu ta keha vapub kiirest rütmist. Tundmatu naeratas ja kadus, sama järsku kui oli saabunud. Ta tõusis püsti, ikka veel šokeeritud. Ta nägu olid pisut tahmane, kuid ta oli õnnelik, sest ta tundis, et rütm säilis. Ta võitis endale rütmi ja mängis maha veeloikude poolehoiu- aga ta võitis.

vastupeegeldus

Väikesed valged helendavad torud maanteede ääres möödusid aina kiiremini kui auto kiirust lisas. Gaas libises aeglaselt põhja ja asfaldile ilmusid nõrgad rattajäljed. Hakkasid paistma suured paneelmajad ja palju erinevaid ülesriputatud helkivaid,värvilisi pabereid. Iga paber karjus möödasõitjale järele mõne uudise, nagu "Kodu on seal, kus on Elioni WIFI" või midagi muud olulist. Auto sõitis edasi mööda valgustatud teed. Pidurdus. Ette, taha ja auto oie. Üks suur paber oli ilmunud auto ette, kuid ei karjunud midagi, sealt vaatasid vastu vaid kaks silma.Silmad olid lillal taustal ja jälgisid tähelepanelikult roolis olijat.Roolis olija oli kangestunud ja vaatas otse silmadesse. Paar pilgutust ja pilk vaatas mujale, siis lendles paber juba uutele jahimaadele. Hetk vaikust ja auto hakkas jälle liikuma.

Ta peatus ühel tänavanurgal, tuli välja ja istus kapotile. Ta vaatas enda ette ja miski nagu pilgutas pimedusest "Jälle need silmad" mõtles ta ja sasis oma juukseid, et hüpnoosist selgeks saada. Ta oli kartnud silmi väikesest saadik, need kaks ovaalset kivi, mis näkku oli topitud andsid alati liiga palju salajast informatsiooni ja võlusid hukatuslikult. Ta vaatas enda ette ja nägi jälle pilgutust. Ta ronis tagasi autosse ja sõitis edasi, ta peatus ühe külalistemaja ees. Kell oli kolm öösel ja ta ei tahtnud enam autos magada, ta parkis auto ja kõndis sisse. Teda ootas ees kahekümnendates noormees, kes istus tugitoolil ja nägi ränka vaeva, et mitte magama jääda. Ta teretas ja püüdis hoiduda noormehele silma vaatamast, kuid pilgud siiski kohtusid. Informatsioon tulvas temast ja temasse ja ta teadis jälle kõik ning oli üheaegselt ka kõik kaotanud. Kui kohutavalt truudusetud on silmad, et nad lobisevad kõik saladused võhivõõrastele välja. Ta kohmetus ja küsis ühte tuba. Noormees otsis kiiresti numbri võttis vastu raha ja soovis head ööd. Ta kõndis läbi fuajee, trepist üles kolmandale korrusele, näpus rippumas toa number 126 võti. Ta avas ukse ja läks otsejoones voodi suunas. Ta heitis voodile pikali ja vahtis lakke, kus joonistusid välja kaks tumedat silma, mis õgisid ta saladusi. Ta ohkas ja võttis taskust väikese halli sametisse mähitud karbikese. Karbi sees oli kaks peegelsilma, ta sõrmitses neid ja pani siis need ette. Kohe tundis ta end turvalisemalt. Kõik lakkas andmast, jäi vaid vastupeegeldus.

Lõpused

Ta silmad läikisid kui ta vaatas mustendavat vett. Seejärel hakkas ta rahutult ümberringi vaatama, kogu see maa, tugev kindel pinnas oli ta ära tüüdanud. Ta tõusis püsti, sonkis jalaga liivas ja üritas kogu jõudu kokku võttes ennast paigale sundida. Ta vaatas selja taha kus kõrgusid igavad puud, mis kõikusid aeglaselt tuules, vaatas kaugemal asuvat puumaja, mille aknast vilkus väike tuluke. Ta laskus põlvedele ja vaatas üles, justkui otsides kinnitust oma teole, mida ta polnud veel sooritanud. Ta võttis maast liiva ja lasi selle sõrmede vahelt maha joosta. "Ei, ma ei suuda enam" korraks käis tugev külmavärin tast üle ja juba ta jooksis vette. Hetkega tundis ta rahulolu, kogu ängistus ja rahutus olid temast kadunud. Külm vesi kandis teda ja ta sukeldus sügavamale. Ta ei kavatsenudki enam pinnale ujuda. "Kõik, ma jään siia" mõtles ta ja jäi merepõhja rätsepistmes istuma. Ta suust hakkasid eralduma mullid ja tal hakkas järjest raskem. Vähe jäi puudu, et ta oleks end pinnale tõuganud ja hinganud seda õhku, mis on väidetavalt eluks üks olulisemaid komponente. Ta krabas lähedalt paar kivi, asetas need kaelale ja sinna ilmusid kaks pilu. Ta köhatas ja juba ta hingas vett. Ta teadis, et jutt õhu erilisusest on vale. Tema õhku ei vajanud, ta tahtis muud. Maa ja Õhu elementid olid ta ära tüüdanud. Kõik kasutasid neid kahte ja nad olid muutunud juba nii väärtusetuks, ainult Tuli ja Vesi olid veel jäänud ja puhastasid seda roiskunud organismi, mis oli täis maad ja õhku. Ta oli mitmeid kordi põgenenud nende kahe röövli eest, kes sundisid end peale ja tegid end nii tähtsaks, nagu oleks tal ainult üks võimalus. Aga Tema teadis, et elada saab ka teisiti, saab elada kasutades kõiki elemente, elada neis ja ammutada neist energiaid, mida ettegi ei kujutata. Tema ainus nõrkus oli see, et ta ei suutnud tagasi pöörduda kahe röövli juurde, keda kõik nii ahnelt nahka pistsid. Ta vaatas ringi, vesi oli selge, puumajakese asemel oli ta selja taga kivi, mille peal kasvas mererohi ja tulukese asemel kiirgas sealt vastu väike pärl, kes oli end suutnud osavalt ära peita kahe õhukese lõua vahele. Ta ujus edasi tunnetades, kuidas ta on sattunud õigesse kohta, kohta kus kõik on vaba. Ja siis ta mõistiski, et siia peab ta veel kauaks jääma. Ta heitis põhja pikali ja jäi magama. Hommikul nägi ta enda ümber valgusest sillerdavat atmosfääri ja ta ujus edasi, kuni keegi lontrus oli heaks arvanud vee kohal mingit mürglit korraldama hakata. Kostis veel üks tugev PÕMM ja ta uhuti veest välja. Ta ei saanud hingata ja hakkas lämbuma, ta langes tagasi vette ja mõistis, et ta peab selle uue keskkonna endaks tegema, enne kui ta lõpused kaovad. Ta silitas oma lõpuseid ja langes rahulikult põhja. See ta oligi-põgenik.

"Iial ei ole keegi küllalt karastatud, võib üksnes paljuga harjuda." Remarque

tegelane tema

K õ n n i n . Trükitud. Mis edasi? Ma kõnnin mööda teed ja vaatan inimesi, analüüsin ennast ja neid ja kujutan ette olukordi, mis minu ja nende vahel võiks toimuda, mis mind paeluks? Mulle tuleb vastu hallipäine mees, kes vaatab taevasse, ma kirjutan mõttes " Ta peatab mehe ja ütleb, talle "Kas sel mehel puudub arusaamine oma tegevusest, et ta hauda kaevates laulab?"Mees vaatab teda ja lausub "Hamlet" mõlemad hakkavad naerma ja kõnnivad edasi" Ma kõnnin ja mõtlen kas see just juhtus või toimus see mõtteis, ei siiski, kõik oli ilmsi ainult, jällegi kirjutasin ma edasi Tema elu. Tema, kes see peaksin olema mina, kuid ometi need kaks ei tunne üksteist. Ma liigun ja järgneb mitmeid teisi olukordi, mis ma talle kirjutan, kuid mis juhtuvad minuga, ta muutub minuks. Ma olen tegelane, enda loos ja samamoodi elab see tema ju sama elu, mis kuulub mulle. Minu tavaline dialoog endaga on asendatud väikeste mustade klahvikestega, mis teevad vaikse kriuksu kui kujuteldav näpp oma jõudu rakendab. Lugu kerib ja muutub järjest põnevamaks. Nüüd võiks tulla midagi hämmastavat, miks mitte olukord, mis jääb meelde kogu järgnevaks eluks? Algab trükkimine "Ta istub tänavakohvikusse maha ja tellib endale ühe rohelise ananassi maitsega tee, lürbib seda ja vaatab kõrval lauas istuvad noormeest, noormees vaatab talle otsa ja vaatab seejärel enda ees laual lebavat vahaplekki ja hakkab seda küünega urgitsema, Ta jälgib noormeest veel, noormees vaatab talle otsa, muigab ja tõuseb püsti. Noormees istub Ta kõrvale ja tutvustab end. Ta tutvustab vastu, võtab siis enda eest punase klaasi sees oleva küünla ja valab kuuma vaha mustrilisele laualinale. Noormees vaatab Talle otsa ja naeratab. Ta ootab kui kuum vaha on tahkunud ja hakkab küünega sinna sisse sõnumeid kirjutama. Noormees, kes on pisut hämmingusse sattunud, naerab ja kirjutab Talle vastu. Kumbki ei saa teise sõnumist aru, on vaid ühtlane soga tahkunud küünlavahal . Ta tõuseb püsti ja teeb talle põsemusi, siis jookseb kiiresti kohvikust välja ja esimesest ettejuhtuvast kangialusest sisse ja kaob." Ma olen kuskil pimedas kangialuses, kuskil kellegi täiesti võõra inimese hoovis, ma naeran jällegi enda ja oma kirjutatud uue olukorra üle. Miks ma seda kõike teen, kas ma ei võiks lihtsalt olla ja nautida seda, mida elu toob. Ei ikka tuleb teha pöördelisi käike ja lõpetada kuskil tundmatus kohas enda üle naerdes. Jabur. "Ta tõuseb ja läheb võõrast uksest sisse, tundub, et maja on mahajäetud, Ta kõnnib ja näeb enda ees klaasikilde ja sulgi ja vasakul üht katkist kraanikaussi. Ta hõikab üle ruumi ja kuuleb, kuidas keegi hõikab vastu" MIDA MA TEEN teadvustan ma endale, kõhe on olla ja ma hakkan väljapääsu otsima, kuid sõrmed vajutavad jällegi mustadele klahvidele "Kes sa oled?Tule välja! Hõigub Ta pealtnäha tühjale ruumile ja kõnnib hääle suunas, keegi nurgas sahistab ja tuleb välja, see on seesama hallipäine mees, kes ennist ta Hamleti tsitaadi ära tundis, vanamees teretab teda ja lausub "Lähme aga ära türmi. Seal laulame me kaks kui linnud puuris" Ta ütleb "Kuningas Lear" ja mõlemad jälle naeravad" Mida ma teen, ma vaatan kohkunud mehele otsa ja jooksen mahajäetud majast välja tagasi tänavale, ma üritan end välja lülitada ja mõttes lõhkuda kirjutusmasinat, kuid masin on tugev ja ei anna järgi. Ma otsustan koju minna ja lõpetada enda loo kirjutamist, kuid kiusatus koputab uksele ja käed laskuvad klaviatuurile. "Ta helistab oma tuttavale ja ütleb, et ta armastab teda, lõpetab kõne ja jookseb esimesele ettejuhtuvale bussile, ta lülitab oma telefoni välja ja sõidab edasi, kuuldub peatus "Sirbi" , Ta astub välja ja vaatab ringi" Kus ma olen, kas Koplis, mida ma siin teen, ma lähen teisele poole teed ja astun bussile, et tagasi sõita, aitab ma lähen koju, püsin oma toas ja ei tule enne välja kui olen suutnud kirjutusmasina hävitada. Ma loksun bussis ja üritan mitte kedagi ega midagi vaadata, sest muidu kujutlusvõime hakkab uusi olukordi sünnitama ja nii lõpetan ma varsti juba üksikul saarel kilpkonnadega sõprust sõlmimas. Ma sulgen silmad. "Ta avab silmad ja ta ees on üks vanem naine, kes hakkab talle kurba lugu enda luhtaläinud suhtest rääkima, heal meelel nõustab ta teda ja naine kutsub ta sööma, nad lahkuvad bussist ja asuvad teele" Ei , kes te selline olete, karjatan ma ja kõnnin kiiresti võõrast naisest eemale, see on juba hirmutav. Ma jooksen ja üritan mõelda millelegi tavalisele, näiteks pannkoogi retseptile, siis juba edasi mõnele arvutusülesandele ja lõpuks hakkan meelde tuletama anekdoote, lõpuks pärast "rasket" ajutööd olen jõudnud koju. Ma istun voodis, lülitan sisse telefoni, ma olen saanud mitu murelikku smsi, mis minuga toimub ja kas mul on kõik korras, ma vastan lühidalt, et ma polnud kaine ja tegin enda meelest nalja ja jällegi on üks absurdne olukord lahendatud. Ma mõtlen veel, et oleks kõik vaid nii ja klahvid hakkavad jälle vajuma. " ... "

sõit

Sõlmisin oma punupatsi lahti, raputasin pead ja astusin karusellile. Varsti sai karusell tundmatuid inimesi täis, kang tõmmati alla ja karusell hakkas liikuma. Kõigepealt kuulsin imikunuttu, kiiresti sebivaid inimesi ja lusika uppumist mannaputru. Karusell hakkas kiiremini käima, ümberringi välkusid tuled, diskokuul pöörles ja kuuldus tugevat muusikat ja klaaside klirinat, naeru ja veini tilkumist põrandale. Hoog oli täiskiirusel. Tasapisi hakkas hoog taganema ja kuuldus inimeste kisa, vihaseid sõnu ja uste paugutamist, pulmakellasid ja sigareti kustutamist talla all. Hoog hakkas välja surema kuuldus ägisemist, mere kohinat, raamatu lehitsemist ja kasside kisa. Karusell peatus ja inimesed, kellega koos sai sõidetud, lahkusid, sõit oli läbi. Sõitjad haihtusid udusse ja piletikontrolör kutsus uusi inimesi uue sõiduga ühinema. Õhust hakkas moodustuma uusi hingi ja ka mina seekord libistades sõrmed üle oma kiilaspea, astusin platsi. Kang lükati alla ja jälle algas uus sõit. Ma tundsin arsti käsi nahal ja sooja fliistekki, lisati kiirust ja oli tajuda suu avanemist naeruks, koolipingi kõvadust ja jääkuubikute sulamist kätel. Sõit kestis, kuid algas uus etapp pisarate voolamisega mööda põski, püssi halastamatu külmusega ja koera niiske nina tundmisel näos. Sõit hakkas jällegi aeglasemaks muutuma ja õhk üllatas uue tundmusega-mullaga. Sõit oli läbi ja nii nagu eelminegi kord kadusid jälle inimesed sinakasse õhku ja koos nendega ka mina. Või mis mina?KES? Kas oli jälle vaja uut sõitu, kas poldud piisavalt õpitud kannatustest, elust ja tunnetest, kas tõesti oli vaja veel sõita ja tunda. Minu ette ilmus kontrolör. Keha ei olnud, oli ainult hing ning minu ja pileti kontrolöri käed. Kivi, käärid, paber 1, 2 , 3 paber ja käärid. Mina võitsin. Uuesti kivi,käärid, paber 1,2,3 paber ja käärid. Korras minu võit. Sama viga teist korda tema poolt. Aga kui mina mõtlesin selle pileti kontrolöri välja, siis, arvatavasti ma mõtlesin ka mängu kulgemise välja, seega pole midagi olemas. On ainult karuselliga maailm, mis muutub igal sõidul. Ma hingasin sisse ja ilmusin. Seekord kohendasin enda prille, sidusin enda pikad mustad lokkis juuksed väikesesse krunni ja astusin piletit ulatama uuele sõidule, lõin uued inimesed, andsin peaga märku ja kang tõmmati alla.

Aga kui kõik on läbi, kas siis sahiseb televiisor must-valgelt edasi või kõik ongi.. kuidas saab kõik ollagi.. läbi

kas ise või isekas

Ta tahtis teha kõike teistmoodi. Tal puudusid reeglid, peale ühe, mille ta ise oli enda jaoks kehtestanud-erineda. Mingi arusaamatu vajadus, mitte kedagi kuulata ja kujundada kõik arvamused risti vastupidiselt teistele hakkasid teda päev-päeval üha enam muutma. Tal hakkasid ilmnema võimed, mis tavainimestel puuduvad. Ta hakkas kuulma kilomeetrite taha, kuid ainult jutte või helisid, mis ümbritsevast maailmast eristusid oma eriskummalisusega. Ta silmad fokusseerisid vaid neid objekte, mis olid kahtlased või seostusid imelike sümbolite ja märkidega. Ta jalad hakkasid teda vahete vahel juhtima mahajäätud hoonetesse või käikudesse ja juhatama teed veidratesse paikadesse. Ta keha oli juhtimise üle võtnud, ainult mõistus tegi talle veel selgeks, et temas leiavad aset suured muutused. Ühel päeval, kui ta oli jälle jalga ajanud ühed totakad püksid ja selga veel totakama särgi, mis pealegi oli veel tagurpidi, läks ta mere äärde. Ta istus liivale maha ja üritas end välja lülitada, mitte kuulda, mitte näha, mitte tunda. Ta ei sulgenud silmi, kuid äkki muutus kõik mustaks, kuskilt kaugelt kostus kiirendatud kähisevat hingamist ja nuukseid. Ta tundis, et ta hakkas jooksma, kuid ta ei mõistnud kuhu, kõikjal oli pimedus ja kahin. Ta keha jooksis, kuid ta mõistus ei jõudnud järele, mis toimus. Ta võitles endaga, kuid tema teine pool kontrollis teda ülekaalukalt. Ta keha pidurdas järsult. Tema ees hingas keegi kiiresti ja pomises midagi. Ta üritas rääkida, küsida oma asukoha või tolle inimese kohta, kes v i s t ta ees seisis, kuid ta ei saanud. Katkendliku hingamise vahelt oli kuulda üksikuid sõnu "päästa", " end ", "lahti", "arvesta", "ära", "kao" . Maailm pöörles ja ta istus samas kohas, kuhu ta enne istunud oli, rannas liiva peal, pilk suunatud merre. Miski polnud muutunud, ta kõrval polnud jälgi, nagu ta oleks jooksnud, kõik oli ta enda ettekujutus. Ta ei tahtnud enam maailmaga mängida, ta tahtis rahu, ta tahtis normaalsust, tavainimeste tajusid ja reegleid. Rutiinist välja rabelemine oli saanud rutiiniks. Ta võttis särgi seljast, pööras õiget pidi ja pani uuesti selga, seejärel läks bussi peale ja pakkus võõrale vanatädile naeratatades istet. Hääled hakkasid kaugenema, vaade ühtlustus ja kontroll keha üle hakkas tagasi tilkuma. Ta keeras end taas õiget pidi, vähemasti niikauaks kuni see oli midagi uut.

mannekeen

40-dad, päikseline ilm ja roheline muru. Ühes pealinna korterelamus kõnnib daam mööda tuba ja kuulab Jimmie Davise "You are my sunshine", joob valget veini ja õõtsub rütmiga kaasa. Tal on seljas õhuline valge suvekleit ja keereldes paljastuvad ta siledad sääred. Ta naerab ja ümiseb muusikasse. Ta avab oma sigaretipaki ja keerleb rõdule, süütab sigareti ja puhub sooja suitsu õhku. Tänav tema all sagib inimestest ja õhus lendavad linnud. Ta lõpetab oma sigareti, tõmbab kleidile peale beežika mantli, paneb kübara pähe ja võtab laualt poekoti. Grammofon alustas Glenn Milleri "Moonlight serenade" , ta libiseb uksest välja ja sammub tänavale. Inimesi vaadates, tunneb ta äkilist viha. Paljud temast mööda käivad inimesed on mossis või kurvad. Ta tunneb kuidas kogu see tänav teda mõjutab, ta ei suuda jääda muretuks, teiste mured tabavad teda väikeste nooltena otse südamesse. Ta kõnnib järgmisele tänaval, kui märkab endast vasakul vaateaknal mannekeeni. Mannekeen on riietatud imekaunisse kollasesse, lille mustrilisesse kleiti. Daam vaatleb mannekeeni ja mõtleb kui kaunis on see kivikuju, kui täiuslik ja ainsagi mureta ta seal seisab, miski ega keski teda ei mõjuta, ta on seal puutumatuna ja kaitstuna kõigi vibulaskjate eest. Daam astub poodi sisse ja palub endale samasugust kleiti nagu sellel mannekeenil, müüja ütleb, et viimane eksemplar on seljas mannekeenil, kuid pole probleemi. Mannekeenilt võetakse tema kleit ja asendatakse sinise samet kleidiga. Daam maksab ostu eest ja liugleb koju. Ta viskab seljast oma beeži mantli ja valge õhulise kleidi. Ta riietub ümber. Ta vaatab end peeglist ja tunneb, et miski on muutunud. Ta on muutunud samasuguseks nagu too mannekeen seal poes. Ainult ta ei tunne midagi. Ta oleks kui tühjaks imetud igasugustest emotsioonidest. Aeg on vahepeal lennanud ja hommik on vahetunud õhtuga. Daam läheb välja jalutama, ta näeb kuidas inimesed käest kinni jalutavad, naeravad ja tunnevad õhtust rõõmu. Ta kõnnib, kuid ei tunne millesti midagi. Kuidas ta ka ei tahaks ei suuda ta teiste positiivsust haarata, vaid on liikumatu muretu naeratusega näol, seesmiselt tühi.Ta jookseb kohkudes koju, paneb peale uue plaadi, kuid ei tunne mingit mõnu tantsimisest, ta keha lihtsalt teeb graatsilisi liigutusi, kuid süda ei liigu. Ta võttab kleidi seljast. Kohe toimub muutus, ta kehasse tuleb elu ning muusika on jälle kaasaelatav. Ta läheb magama, pea segaseid mõtteid täis. Hommikul paneb ta selga oma õhulise valge kleidi ja ruttab tagasi poodi, vaateaknal olev mannekeen, on ikka samasuguse muretu naeratusega kui enne. Daam siseneb poodi ja annab kleidi tagasi. Müüja on üllatanud, küsib kas tõesti ei sobinud. Daam hakkab südamest naerma, seejärel nutma,lõpuks huilgab üle poe ja lahkub lauldes. Müüja on hämmelduses, ta võtab kleidi ja riputab selle tagasi riidepuule, uusi ostjaid õpetams.

Raie

Õhtu oli imeline. Kuigi taevas oli süngeid pilvi täis, oli õhk karge ja joovastav. Ta astus oma jahimajakesest välja, võttis sae kätte ja astus mustendavasse metsa. Ta kõndis puude keskel, suheldes nendega, kuuldes nende murelaule ja vastates neile enda omadega. Ta astus kitsukesele metsarajale ja kõndis aina kaugemale metsa südamesse. Ta oli kõndinud juba mitu tundi kui jõudis väikesele lagendikule, mis ei olnud hoopiski mõni loomulik väike aasake, vaid nägi välja kui surnuaed. Seal oli mitmeid maha saetud puid, mis oigasid tuulde ja kandsid vaikseid ohkeid raiuja meeltesse. Seda kohta ei külastanud raiuja tihti, ta vältis seda. Õigemini vältis seda kohta raiuja mõistus, raiuja oskas sinna paika minna vaid siis, kui oli möödunud jälle mõni eluetapp. Seda paika ei leidnud keegi, seda paika ei leidnud ka raiuja, kui tal polnud selle külastamiseks just õige aeg. Kuid see aeg oli käes ja raiuja oli kui kuutõbine kõndinud paika, kuhu oskas teda juhatada vaid tema süda. Värisevate kätega võttis raiuja sae ja kõndis tugeva elujõulise puu juurde. Puu sahistas tuules, nagu paluks ta veel aega, kuid aeg oli läbi, etapp oli läbitud. Raiuja tõstis sae ja alustas saagimist. Iga sae tõmbega, mis raiuja tegi kostus tema suust maha surutud karje. Pilved liikusid süngelt taevas ja õhk läks järjest kargemaks ja selgemaks. Raiuja tõmbas sae pingule ja saagis, ise suud kramplikult kinni hoides, et mõni valu karjatus välja ei pääseks. Puu kaardus, veel paar tõmmet ja kõik oli läbi. Raiuja puhkas hetkeks, vaatas seda imeilusat tugevat puud ja silitas ta karedat pinda. Vaikne ohe pääses raiuja huulilt, ta tõstis sae ja tegi viimased otsustavad tõmbed. Puu langes. Puu langes uhkelt. Raiuja võttis maast pisut saepuru ja libistas selle vaikides taskusse. Seejärel vaatas raiuja alles jäänud kändu, ta istus selle peale ja tõmbas hinge. Selleks korraks oli see läbi, raiuja tõusis, vaatas kõiki neid kände, kes seal lagendikul talle silma hakkasid ja talle meenusid kõik need kaunid puud. Ta mäletas kuidas ta need puud istutas, kuidas need kasvasid, said elujõulisteks ja ilusateks ja kuidas tuli aeg, kui puu oli vaja langetada. Ta vaatas äsja langenud puud, nuuskas ja asus tagasi koduteele. Puu oli langetatud. Kui raiuja jõudis pärast pikka rännakut tagasi jahimajakese juurde, istus ta majakese ette ja vaatas taamal asuvat mustendavat metsa. Ta teadis, et hommikuks on ununenud teerada, lagendik ja raiutud puu. Ta pistis käe taskusse, võttis sealt saepuru ja lasi lendu. Tükid lendasid taevasse ja ununesid. Oli käes uus päev ja kõik oli korras.

atsurr

Säras hommik ja lapsed jooksid paneelmajadest välja, et hakata üheskoos ukakat mängima. Eelmise mängu oli kaotanud tüdruk, keda kutsuti Haa-ks-tema erilise oskuse üle alati kõik naljaks keerata ja probleemidest ja jamadest leida üksnes positiivset . Eelmise mängu kaotaja oli kohustatud olema uues mängus kull, nii nägi ette ukaka reeglistik. Haa hakkas numbreid hõikama ja lapsed tormasid erinevatesse kohtadesse peitu. Kelle mängu salavõtted nägid ette peita end kaugemal asetsevasse paika, kellel aga Haa selja taga, kes aga peitis end põõsasse. Nii algas mäng, Haa oli lõpetanud hõikamise ja pööras ringi, juba nägigi ta väikest Aaronit põõsas kükitamas, Haa'l oli poisist kahju, niisiis ei hakanud ta kohe teda kotti püüdma, väike Aaron oli nimelt alati esimene, kes kotti püüti, kuna ta alati peitis end põõsasse, nii, et ta väikesed sinist värvi ketsid lehtede alt välja paistsid. Ta pööras nurga taha ja nägi sealt piiluvat Mirlet, kes end kiiresti uuesti ära peitis, kaks , kolm ja Mirle oli kotis. Mirle kõndis mossitades ukaka-seina juurde ja ütles, et tegelikult polnud see aus, sest Haa ei näinud teda piisavalt. Nüüd lõi Haa ka Aaroni kotti ja hakkas teisi otsima. Lõpuks olid jäänud kõik kotti peale ühe, kes alati end väga kaugele peitis ja tuli alles siis välja kui kuulis, et kõik on kotis peale tema. Haa oli alati nördinud nähes teiste mängijate nägusid, kes kohe mossitama hakkasid kui nad kotti löödi, see oli ju ometi mäng ja mis vahet seal on kas kaotad või ei, peaasi et lõbus oleks. Enamasti oligi kull Haa, kuna Haa'le meeldis riskida, ta ei hakanud ootama oma kotti löödud vangide juures vaid läks viimast meest alati otsima. Seegi kord jooksis Haa naerdes viimast otsima, kohe kui ta oli nurga taha jooksnud kuulis ta kuidas viimane mees karjus "Uka uka KÕIK ON PRII'd" Haa jooksis tagasi ja lõi naerdes viimasele mehele patsi hea mängu eest , teised aga hakkasid hõiskama: "Haa jälle kaotas, näe paras, ei saanudki meid kotti! Kui rumaluke ise veel naerab oma kaotuse üle!" Haa ütles, et kaotada on huvitav ja, et teised võiksid ka mängus rohkem riskida ja mitte olla alati nii nördinud kui nad kotti satuvad, kuid seda ei kuulanud keegi. Keegi pakkus, et mängime edasi, aga Haa'l oli kõrini sellest, et keegi peale tema ei tahtnud mängu huvitavaks teha vaid pigem kiiresti võita, ta võttis julguse kokku ja ütles: "Atsurr". Lapsed ahhetasid, et Haa niimoodi end neist ära tõukab. No hea küll ütles Mirle: " Mängime siis edasi ilma Haa'ta, Aaron on kull!" Aaron aga arvas, et kuna Mirle esimesena kotti langes peaks üldse Mirle olema, teised lapsed olid sellega päri. Mirle aga vihastas seepeale ja ütles, et kui Haa sedamoodi käitub ja ei tee nii nagu kaotaja kohustus on siis tema ka ei mängi ja kuna tema võitis Haa'd siis tema õigus on mitte kull olla. Aaron ütles, et võib ise kull olla ja laste mäng jätkus. Haa krimpsutas nina ja läks minema. "Milline ebaõiglus, kui igavad mängurid", mõtles ta ja läks tagasi oma kodutänavale. Ta kookis taskust välja kriidi ja joonistas maha keksumängu. Ta otsis lähedalt põõsastikust ühe väikse kivi ja hakkas üksi mängima. Ta viskas kivi, kivi kukkus ilusasti esimesele ruudule ja Haa hakkas hüppama, iga hüppe juures loendas ta erinevaid väljamõeldud olendeid. "Üks- varbauss, näeb välja nagu väike varvas ainult saba on taga, pahatihti kraabib küünega puudesse tobedaid sõnu" "Kaks- mesikoer, kollast värvi koer, kes sumiseb ja kakab mett" "Kolm- tolmukonn, iga hüppega puistab tolmu, harrastab diivanite taga elutsemist" "Neli ja viis- Köhakurg, elav muusikamasin, kes oma köhimisega annab kevaditi köhakontserte" "Kuus- Hallitushiir, sööb ainult hallitusjuustu ja elutseb Soomes" "Seitse- Kapihunt, elutseb minu elukapis, kuulab minu sõna ja hirmutab neid, keda ma palun" Haa hüppas kiiresti tagasi ja võttis esimese ruudu seest kivi kaasa. Nüüd oli ta jälle oma tuju korda saanud. Ta viskas kivi teisele ruudule ja hakkas lugema huvitavaid ameteid

"Üks- punnilohhur, kui puberteetikul tulevad punnid, lohutab see ametnik puberteetikut" "Kaks- tobenaerur, inimene kes naerab hästi tobedalt avalikes kohtades, et teiste tuju rõõmsaks teha" "Kolm- trepioigar, inimene kes istub trepi alguses ja oigab terve tee kui keegi üles läheb, et kergendada trepist kõndija vaeva" "Neli ja viis- tikrikoorja, kasulikeim amet, koorib tikrid ära, see koor on ju nii hapu" " Kuus-ukaka kohtunik- annab punkte ka neile, kes riskivad ja noomivad neid, kes tahavad ainult võita" "Seitse-susipeletaja, kui keegi peaks hunti kartma aitab ta hundi kiiresti metsa kihutada" Jällegi hüppas Haa tagasi ja korjas teistelt ruudult kivi. Nii mängis ta iga numbriga, küll loendas ta erilisi võimeid, naljakaid masinaid, veidraid toite ja totakaid õppeaineid. Viimase number seitsmega oli ta eriti hoolikas, mäng oli ju peaaegu läbi tehtud, ruutude peale oli korrektselt astutud ja ka kivi oli alati õigesse ruutu visatud ainult seitse oli veel vallutamata. Ta viskas kivi, see hüppas kuuele, kuid veeres serviti täpselt seitsme keskele. Nüüd valis ta loendamise teemaks soovid. "Üks- ma soovin, et kõik naudiksid mänge ja naeraksid kaotuste üle" "Kaks- ma soovin, et õpiksin lendama" "Kolm-ma soovin, et inimesed usuksid sõnajala õide" "Neli ja viis- ma sooviksin kohata kõiki muinasjutu tegelasi" "Kuus- ma soovin maailma palju rohelisi sigu" "Seitse- ma soovin, et hunt jääks mu kappi ja see maailm elaks minus edasi" Haa naeratas, ta tõstis pisikese valge kivi ja hüppas tagasi, kolmanda ruudu juures ta komistas ja asutus joone peale, ta hüppas lõpuni ja hakkas naerma. Haa ema tegi akna lahti ja hüüdis "Haa, vaata, et sa tuppa ei tule toitu sööma!" Haa hüppas üle aia ja jooksis tuppa, kahmas lusika ja sõi kibekiirelt lõuna ära. Ta kiirustas oma tuppa, pani ukse kinni ja istus kapi ette, ta pani kõrva vastu kappi ja kuulis kuidas keegi kapi sees vaikselt ulgus, ta ulgus vastu. Kapihunt nuhutas ninaga ja jooksis kapimetsa.

põlevad kiiged

Mahlakuu- tekitab tõelise magusa vajaduse, mis võiks olla parem kui turnida müüridel ja süüa lademetes šokolaaditahvleid. Aprill kõlab kui klaaskompvek, mida minu ealised on maitsnud vaid raamatutes, sest meie pidime leppima juba igavamate nimetustega nagu kommid ja küpsised.

Taas tegi ta silmad lahti. Aknast paistis sisse päike ja kutsus välja uusi väljakutseid vastu võtma. Ta viskas pidžaamale jaki peale ja jooksis õue. Tuul puhus ja kevade lõhn tungis ta ninasõõrmetesse. Ta keerutas end tuules ja lasi tuulel end kanda. Nii nägi ette iga kevadine vabaduse lend. Ta lendas läbi õhu kiige peale. Kiik oli tugeva metallist keti küljes, kuid naljakas oli, et see kett oli kinnitatud ei-kuhugi, oli niisama kindlalt õhus kui ankur mere põhjas. Kiik hakkas liikuma ja tema koos sellega.Tuul lisas hoogu ja varsti kiikus ta üha kiiremini. Ta silme eest käisid läbi erinevad hullused, mida ta korda oli saatnud iga kevad, mil tuul oli pöördunud ja ta tundmatusse paisanud. Ta sees käis läbi kummaline keeris, nüüd on kevad käes ja hing vabam kui muidu. Aeg on jälle lasta end tuulel kanda ja riskida, ainult riskida ja kiikuda kõik vabaks. Tema hoog oli kasvanud suureks. Ta teadis, et ta ei suuda seda peatada, tuleb minna üle võlli. Maha hüppamise võimalus oli samuti välistatud, sest maad ei paistnud. Hoog aina kasvas. Kiik krigises ja lendas üle võlli. Ta ärkas, ta oli sattunud kuhugi vanale müürile, taevas oli täis tähti.. kui vaid teised teaks, et need on põlema võllitatud kiiged, mõtles ta. Ta pea käis ringi aga olek oli nii vaba. Ta kõrval maandus üks valge liblikas ja lehvitas tiibu. Tundus nagu liblikas mõistaks nende tähtede saladust- saladust vaba olemisest. Ta vaatas liblikat ja tema tantsu ja aeg kadus, olid lihtsalt põlevad kiiged ja salapärane tuul, mis kandis nendeni magusat hõngu. Taaskord ärkas ta, nüüd oli ta sattunud kuhugi parki, park oli vaikne, ainult paar heli kostus temani, üks oli tiibade sahin ja teine vabastav tuul. Hommikust oli saanud öö kõigest ühe võlliga. Kiiresti kadus aeg ja vaheldusid paigad, kuid midagi jäi.. põlevate kiikede saladus, magusus ja sisemine võll.

doominoefekt

Aeg oli mängida.

Ühes suures kapis, asus üks karp. Karbi sees käis kibekiire askeldamine, iga nupp seadis end valmis, et kooskõlas teiste nuppudega, anda mänguritele võimalikult hea mäng-nende sobivus ju otsustas kõik. Iga nupp kohmitses end korda, tehes enda silmade arvud võimalikult nähtavaks, et mänguritel kergem mängu jälgida oleks. Juba kõlaski kapi kriuks ja suured käed käsutasid nuppe mängulauale. Karp avati, kostus trummipõrin ja nupud kargasid tagurpidi mängijate ette. Iga mängija valis endale mitu nuppu, keda ta jälgis terve mängu aja. Algas mäng. Esimene nupp oli ilma silmadeta nupp ja tegi avalöögi. Koheselt hakkasid teised nupud mängule värvi andma ja üksteise järel hakkasid kõik üksteisega sobituma. Nupud moodustasid keeruka ussi kuju ja andsid mängijatele erinevaid signaale, mida mängulaual edasi katsetada. Iga nupp mõjutas oma mängijat. Kuigi mängijad võisid tunda, et nemad on need, kes nuppudega mängivad, oli tegelikkuses teisiti. Nupud olid suurepärased manipuleeriad ja mõjutasid mängijate käike nii, nagu neile kasulikum oli. Suures süstematiseeritud saginas muutus uss vähehaaval labürindiks, kus neljasilmalised, kuuesilmalised ja kahesilmalised klappisid ja mängisid võrratuid nüansse. Iga nupp oli mängus oluline, terve karp oli kooskõlas ja koos improviseeriti juurde kõikvõimalikke uusi keerde ja salakäike. Mäng oli lõpukorral, uss hakkas oma sabast kinni ja mängulauale tekkis terviklik teos. Käed aplodeerisid ja tõmbasid nupud kokku. Siis juhtus midagi kummalist, pärast iga mängu panid käed nupud kenasti karpi ja seejärel kappi tagasi. Seekord aga see kiirgav nuppude mäng andis nii suure impulsi, et käed sättisid kõik doominod uueks mänguks, kuid teistsuguseks. Kõik nupud pandi ritta, ühele nupule lükati tuult ja nii kukkusid nupud nuppude järel maha, kooskõlas ja harmoonias, viimase nupu kukkumisega vallandus selline keeris, et kõik mängurid tõusid õhku ja vool kandis nad mänguruumist välja. Nupud õnnitlesid üksteist, suurepärase kokkumängu eest, ronisid koos karpi ja sulgesid oma silmad.

"Nagu lasteaias?" küsis üks nupp. "Parem kui lasteaias!" kostsid kõik kooris ja mindi puhkusele.

Karvamüts

Kuuldes sõna "karvamüts" tekkis mul alati kujutlus kui pehmest ja turvalisest mütsist, mida tahaks pähe tõmmata, millestki armsast ja mõmmilikust. Kuid kõik on mündilik..

Tegevus toimus ühel õhtul, oli poolkuu ja taevas oli täis müstilisi pisut ehk kurjakuulutavaid tumedaid pilvi. Linnas ühes majas, mis oli hommikust õhtuni täis naeru, kilkavaid lapsi ja nukke oli jäänud vaikseks. Ainult mõned inimesed sagisid veel uksest välja, õhtusesse sumedusse. Terve maja oli pime, ainult üks koridor oli veel valgustatud ja ootas viimaste inimeste lahkumist. Kaks nukku istusid valgustatud koridoris, väsinud sellest õnnetundest, mida terve maja täis oli ja ootasid teisi nukke, et nendega koos linna end tuulutama minna ja järgmine päev veel rohkem inimesi kilkama ajada. Uks avanes ja koridori lendles karvamüts, ta oli natuke rääbakas karvamüts, arvatavasti palju läbi elanud. Ta peatus nukkude juures ja jäi neid jõllitama. Nukkudele oli see midagi uut, üks nukkudest istus eemal ja jälgis, teine aga hakkas kohe karvamütsi puurima, ta proovis teda torkida ja naljatles temaga. Nukk oli äärmiselt kindel, et müts ootab mõnd inimest, kes ta on ära kaotanud ja nii ta siis mõtles, et lõbustab mütsi ja hangib endale häid nalju, et järgmine päev rohkem särada. Aga müts oli kummalise iseloomuga, ta ei kilganud, kui seda tegid nukud, samuti, kui mõni inimene möödus, peitis müts end tooli alla, nagu ta ei ootakski kedagi. Esimene nukk läks ettevaatlikumaks ja tuletas teisele nukule meelde, et neil oleks aeg minna ja teised nukud üles otsida, teine nukk nõustus ja nad tahtsid minema hakata, kuid karvamüts hüppas kiire hüppega teise nuku poole ja üritas talle pähe ronida. Nukud kisasid kõigest kõrist ja koridorist hakkas kostuma kiirelt lähenevaid samme, saabus inimene, kes jäi vaatama maas vedelevat karvamütsi ja kahte nukku, kes olid klaasistunud hirmunud silmadega, ta tõstis mütsi ja viskas selle uksest välja tänavale. Nukud vaatasid ehmunult tänavale, tänavale ilmus mees, kes tõstis karvamütsi ja pani selle endale pähe. Mehe hoiak muutus koheselt, ta silmad läksid suuremaks ja tema suule tekkis kõver irve. Ta hakkas mööda tänavat jooksma ja karjus arusaamatus keeles. Oli näha, et mees püüdis mütsist vabaneda, kuid müts oli võtnud mehe täiesti enda võimusesse. See müts oli kui võõrasema antud õun, huvitav ja kutsuv, kuid mürgine.

Mesisupleja

Oli suve lõpp, õhk veel soe, sumeda võitu, oli vara hommik, päike oli just tõusnud ja äratanud magusasti magaja oma sinise püüriga padjalt istukile. Magaja tõusis, tegi endale ühe kummeli tee meega, viskas pidžaamale peale veidra võitu kollaka jaki ja läks jalutama ja nautima seda värsket loodust, ta kõndis metsateele, ümber tema kõrgusid hiiglaslikud puud. Metsas puhus vaikne tuul ja päike paistis läbi okste teele. Ta kõndis sügavamale metsa ja märkas ühte pisikest järve. Ta võttis veidravõitu kollaka jaki pealt ja pani selle järve kaldale, ta astus vette. Vesi oli soe, kuid äratav. Ta keeras end selili ja vaatas supeldes taevasse. Kaugusest kukkus üks kägu ja mets oli täis saladuslikke hommikusi hääli. Ta ujus ja tundis kuidas täiuslikkus temasse voolas, ta avas silmad ja nägi, et tema ümber pole enam vesi. Kogu järv oli täis magusalt lõhnavat mett, kus ta mõnusalt vedeles. Ta tundis kuidas kogu tema keha ammutab endasse seda mett ja energiat. Ta tõusis, päike paistis talle otse peale ja valgustas kogu järve, mis oli nüüd täis mett. Ta sumas kaldale. Tema imestuseks polnud ta üldse väliselt meega koos, ta tundis kuidas see magus täius tema sisse on imbunud. Ta võttis oma kollase jaki ja asus tagasiteele, vaadates veel korra tagasi ja nautides päikese sillerdust mesijärvelt. Ta kõndis koju, õigemini see minek oli rohkem nagu hõljumine. Ta keetis uuesti endale kummeliteed, kuid seekord ta mett ei vajanud.

aim

Ma hingasin vee all ja ma sain lõpuks aru - kõik ongi illusioon.

Sa kõnnid mööda tänavat, millele sa mõtled? Sa keerad kodu ukse lahti, millele sa mõtled? Kas kõik mitte ei hakka muutuma tühjaks. Me teeme asju, mõtlemata et me neid teeme. Näiteks praegu ma kirjutan teadvustamata endale, et näed mu näpud liiguvad nüüd nendele klahvidele. Kõik sees on nii aeglane ja jõuab liiga hilja kohale. Seetõttu heietavadki inimesed möödunud aegadest, sest nad hakkavad vaikselt neid mõistma. Näiteks praegu mõeldes eelmisele aastale ja inimeste käitumisele, oskan ma palju paremini aru saada, mida nad tegelikult minust õieti tahtsid ja mida nad minu vastu tundsid, kui praegusel hetkel, sellel aastal. See ongi vigade tegemise põhjus. Me lihtsalt ei saa aru. Tegelikult on see aeg, mis meile on antud nii lühike, iga väiksemgi sekund võib nii palju mõjutada, miks ma siis ometi ei torma praegu voodist välja ja ei jookse elama? Aga kuhu ma jooksen? Me raiskame aega, sellega et teeme endale süsteemi, mingi keerdkäigu ja hakkame seda vaikselt täitma, et jõuda mingi eesmärgini. Võiks ju lihtsalt riskida, äkki läheb õnneks ja siis on meil ju veel aega, kui hakata aega raiskama ja võib olla jääda ilma nii ajast kui eesmärgist. Aga võiks ju kõike, aga millal siis end kätte võtta. Järjest rohkem tekib küsimusi, iga uus päev toob uued küsimused ja kaotab vastuseid. Kas me üldse oleme olemas ja kui oleme siis miks me ometi ei ela? Hetkes olla. hetkes elada võib olla.

koopamaalingud

võtme hääli ainult kajab

mööda valget seina

lõngakera ennast ajab

kaugemale aina

koopaava jäänud taha

punav lõng see kerib

jõudes avarasse ruumi

tarretub tal veri

marmormägi võtme koduks

aga aiman kurja

muugitud on lahti uks

ja võti võetud turja

hõikudes siin valges lossis

kuulen vaikseid hääli

tean, et võtme kutse see

mis liikunud on lääni

ma jälgin koopa seinte sõnu

ja usun et jään siia

niikauaks kuniks leitud see

mis eksitand mind siia

ma istun maha

kuulan kaja

ma tean ta jõuab siia

***

Delfiini hõiked valgustavad ruumi

ruumi mille nimeks on terrass

õnnehõige täidab elu tuumi

veepritsmetest saab ühtne valgus mass

veekogu kaldal valge pinnas

pinnas millal istub vaikiv laps

delfiin ta eest teeb keerde, piruette

ja printsib õnne pisukese hinge.

nüüd ülesanne antud on delfiinil

ta kutsuma peab siia valvurid

need valge tiivalised suured pühad linnud

kes ruumidesse elu hoovavad

kuid kutseks vaja on veel paljast õnne

õnne, mis kõik kohad ärataks

õnne, mis kõik kohad puhastaks

õnne, mis meid üles tiivustaks

nüüd trummipõrin saadab meile tunde

tunde, mis meid muudab võlureiks

siis läbi ruumi kajab vete hõige

ja lennutab me kutse taevasse

nüüd käivituvad suured valged tiivad

ja mööda pilvi jõudsalt sõuavad

nad jõudmas kohe valge torni tippu

kus luba antud laskumiseks on

***

Linnud jõudnud avavuse ette

esimene neist on usaldus

ta lendab läbi ruumi ja me näeme

tast õhkub ausust truudust uskumust

Teine lind teeb õhus kummarduse

tema kingiks rahulolu, rõõm

tiibadest tal headust igal tõmbel

hajub ruumi, kus on vaikiv laps

Kolmas lind toob müstika ja ruunid

etteennustav on tema silm

ta teab mis saab, mis on ja mis on möödas

sest linnust abimees saab lapsele

Järgneval on noka vahel loovus

inspiratsiooni and on tema pärusmaa

kui tema juurde minna hinges lootus

siis sinu ees on mõtete paraad.

Viimane toob jalge alla maa

ja realiseerib unistusi ka

ta kinnitab kõik kindlasse süsteemi

ja muudab mõtted keeruliseks skeemiks.

Kõik lendavad nüüd oma kambritesse ja ootavad, et laps nad leiaks üles.

Sinine puder

Linnas, mis koosnes kitsastest rägastikus olevatest tänavatest elas üks mees, kelle töö oli iga hommik minna välja tänavale ja koristada tänav prahist. Kui saabus hommik sagis palju inimesi tänavatel, kes jooksis tööle, kes lonkis sihitult mööda, kes aga jalutas koeraga. Mees, tuntud ka nimega koristaja oli tõsine pessimist ja arvas, et inimeste ainus tegevus on ilmas prahti maha visata. Nii see pahur mehike koristas tänavaid ja vaatas kurja näoga mööduvaid inimesi, vahel salamisi enda luuda nende teele ette lükates. Ühel hommikul, sättis jälle koristaja end välja minema, tõmbas enda pruuni koltunud jope peale, villase pika salli kaela, võttis luua kätte, avas ukse ja jäi õhku ahmides seisma. Terve tänav oli kaetud sinise tatrapudruga, inimesed jooksid selle sees ja naersid, midagi nii jaburat polnud veel kellegi silm näinud, nii oli kitsas tänav täis naervaid inimesi, kes kilkasid ja jooksid pudrus edasi tagasi. Ka koerad, kes olid oma peremeestega hommikusele jalutuskäigule tulnud, püherdasid mõnuga pudrus ja olid omadega rahul. Koristaja jälgis kogu seda segadust, ta vaatas vasakule ja paremale, maha ja üles. Üles vaadates kohkus ta veelgi, maa poole liugles metsikult palju sinist värvi tatrapudru tükke. "Kust see jamps tuleb?", pomises mees vihaselt oma kitsehabemesse. Tänav läks iga hetkega ühe pöörasemaks, kõik peale mehe olid metsikult õnnelikud ja kilkasid. Mees tegi otsustava sammu, ta pigistas tugevalt oma luuda ja astus sinisele tatrapudru täis tänavale. Mehe vihane nägu hakkas moonduma, tema mõistus üritas võimalikult tugevalt vastu panna sellele üleloomulikule õnnetundele, mida ta kunagi veel tundnud polnud. Mees hakkas mööda sinist tänavat jooksma, ta jooksis kaua kuni jõudis ühe roosa uksega majani, mille korstnast paiskus sinist tatrapudru nagu purskkaevust vett ja mille ustest ja akendest voolas putru, ta avas roosa ukse ja nägi enda ees valget ruumi, kus lamas üks tütarlaps, kelle kõrval oli pott, mis keetis ise sinist putru, tütarlaps lamas silmad kinni ja ta näol oli näha õndsat naeratust ja rahu. Mees hõigatas rõõmsalt. Tütarlaps ärkas ja vaatas mehele otsa. Äkki oli mees tagasi oma kodu ukse peal, hoidis luuast kinni ja vaatas tänavale. Inimesed kõndisid või jooksid nagu iga hommik, mees astus tänavale ja hakkas naerma, tema silmade peegeldusest võis näha auravat sinist putru.