vastuseks suurkujudele

Kunagi oli maailm nii seatud, et oli maa ja oli lõpmatu õhk, õhus helendas lõpmatu arv kerasid, kes hõljusid ringi ja elasid oma jumalikku elu. Kuid ajapikku hakkas keradel igav ning nad hakkasid üksteise otsa põrkuma ja üksteist katki tegema.. Need tülinorimised muutusid kerade sõjaks ning iga suurema põrkesõjaga kukkusid miljonid kerad pooleks ja jäid elutult maapinnale lamama. Lõpuks olid need lõputud kerad kõik pooleks ja aelesid oma madalat elu maapinnal, ei olnud enam kõrgust, ilu ega jumalikku sära. Kuid nii ringi aeledes, leidis nii mõnigi endale teise poole, kellega ta klappis ning nende vaheline armastus liimis mõlemad osad üksteise külge. Kerad, kes olid end leidnud, said taas üles õhku, kuid õhk oli üpris hõre. Paljud kerad proovisid küll üksteise külge haakuda, kuid tulemusteta, puudus tõeline armastus, mis oleks neid elulõpuni kokku liiminud ja üles õhku paisanud. Seal madalas maas elasid kaks kera, kelle elud toimisid samal maalapil, kes igapäevaselt üksteisega tõuklesid, kuid kes ei proovinudki üksteisega kokku kleepuda. Ülejäänud kerad panid neid tähele, sest neil oli hämmastav omadus mõlemal helendada, see oli ilmselge, et need kaks poolt on üksteise jaoks ja võiksid olla kõigile helendavaks valguseks ja eeskujuks. Kuid kerad olid jonnakad ja ei kuulanud teisi ja ukerdasid maapinnal edasi. Kord, oli ühel helendaval kujul plaan midagi luua ja ta kaasas teisi kerasid- kui väga ta ka ei tahtnud oli tal vaja ka teise helendava kuju abi, sest tema sära suutis tema plaane ilusasti ellu viia. Kui esimene helendav pool oli jõudnud lõpptulemuseni oli teine pool teda aidanud ja näidanud, et tema heledus ei olegi ainult edevusest, vaid temas on peidus veel paljugi paljugi muud ja huvitavat. Sellest peale hakkas kogunema mõlemale poolele liimi ning varsti ei suutnud kumbki enam külgetõmmet vältida ning nad kleepusid kokku ning hõljusid õhku. Otsekohe oli nende helendus veel tugevam ja nad muutusid päikseks kõigi kohal ja nende armastus aitas ka teistel leida oma pooli ja mõista olulisust koos olla ja üksteist hoida. See päike aga särab sellel maal ikka veel ja jääb ka särama lõpmatuseni, isegi siis kui kõik saab otsa.

Õnn on võime armastada ja seda jagada. Kes on tundnud armastust ei suuda enam vihata, temasse jääb armastus ja ta kiirgab seda teistele. Armastus aitab inimesel leida endas peituva lapse ja tema tõelise olemuse, sest armastus ei vaja maske.

Aristophanese kõne auks ja Aristotelesele, Platoni ja paljude teiste laituseks, kes ei uskunud nii võimsasse tundesse.

taassünd

Ma surin.

Ma ärkasin, kõik oli valge, ma hingasin läbi mingi maski ja kõik ütlesid, et nüüd on kõik korras.

Ma läksin magama ja ärkasin. "Imelik" mõtlesin, "kõik värvid on teistmoodi!". Ma kõndisin ja suhtlesin, aga kõik ei olnud päris nii, kogu tuba oli täpselt selline, nagu ma mäletasin- nagu ma

m ä l e t a s i n ! Aga mitte päris, mittetegelik, ma ei leidnud sealt detaile, mida ma ei mäletanud. Ma läksin õue, õhk oli hoopis teine, kuidagi soolasem ja puhtam. Ma sõitsin koju, kuid tajusin juba, et see pole see. Suhted inimeste vahel olid nii nagu ma mäletasin.. Aga miski polnud uus. Ma magasin ja unes viirastus minus vari, kes naeris mulle näkku, naeris ja pani mind tundma rumalana, pani mind tundma võltsina. Ma ärkasin, kuid külmhigi ei katnud mu laupa, sest ma polnud seda ju enne tundnud. See oli just see, mis oleks pidanud tekitama minus selle tunde, mis ma olin raamatutest lugenud, aga seda ei tulnud - sest ma polnud seda enne päriselt kogenud. Ma ärkasin, riietusin ja jooksin välja otsima uut, otsima seda, mis karjuks mulle näkku, et see kõik on olemas, see kõik on PÄRIS. Üks koer tundus ühel tänavanurgal uus, kuid kohe tekkis mu kujutlusis samasugune pilt ja ma teadsin, kus kohast see koer oli pärit. Ma olin vihane, ma olin vihane kõigi peale, kes mängisid seda tobedat mängu kaasa, ma olin vihane, et mulle ei antud rahu, vaid näilikkus. Kas ma tõesti ei olnud väärt tõde, kas ma tõesti olin elanud vales, et nüüd seda taluda? Ma sõitsin teise linna, et näha võõraid, teistsugust maailma, aga kõik illusioonid olid juba enne mu peas teada, enne kui nad mu ette kõndisid ja mind sellise pilguga vaatasid, milliseks ma olin nad loonud. Ma tahtsin tagasi, tagasi kuhugi, mida ma olin kunagi uskunud, kus ma leidsin uudsust ja siirust. Ma kuulsin kuskilt kaugusest tuletõrjeauto signaali. See signaal lennutas mu pähe ühe valge ümbriku, mille avades sain teada, kuhu ma pean jooksma. Ma jooksin, kuni jõudsin põleva väikese maja juurde, mida ma kunagi olin näinud hoopis teises linnas. Ma ei kahelnud hetkegi ja jooksin leekidesse. Oli toss ja kisa ja

Ma ärkasin. Kõik oli valge, mul oli mask peas ja kõrval inimesed, kes koos minuga esimese põlengu olid läbi elanud. "Aga kus on see teine linn ja need inimesed?" jahmusin hetkeks. Aga siis kõnetas mind täiesti uus inimene ja pakkus vett. Hädaoht oli möödas. Ma olin tagasi rahus.

kas sa ise ei karda, mida sa räägid?

Ma külastasin seda maailma ja mu silmade ette asetati katted ja selga aeti fanellriidest kostüüm, kõik ülejäänud olid samasugused. Hommikul joodi teed ja söödi sõõrikut ning muidu oli laual jahe supp. See oli maailm, kus kõik sõrmused olid erilised. Üks muutis nähtamatuks, teine värvis kogu ümbruse siniseks, kolmas vahetas õhu vee vastu ja kasvatas lõpused - kõikidel sõrmustel, mis seal maailmas oli- oli oma funktsioon. Selles maailmas kõndisid inimesed ringi, kellel oli kolmas silm, kes nägid energiaid ja lugesid informatsiooni, mida tava inimene ei suudaks näha. Seal liikusid suurkujud ja geeniused, kes omakorda olid ka pöörased. Kõigil oli oma probleem. Üks elanikest ei saanud ühegi tehnikaeseme läheduses viibida, sest temalt kiirgav energia ajas kõik telefonid end välja lülitama, teleka sahisema, pesumasina üleujutama ja palju muudki. Seega elas ta ilma tehnikata ja pesitses ruumis, kus puudusid robotid. Järgmine oli mees, kes sõi muna koos koortega ja kelle nõrkuseks olid varbad, ta kodu oli täis varba pilte, mida ta vaatas, ritta ladus, millele peakirju ja luuletusi alla mõtles, seal oli plastiliinist voolitud varbakesi kui ka kastanitest kokku pandud varbamoodi ehitisi. Kolmas näide sellest maailmast oli linnumees, kui linnumehel oli hea tuju, kogunesid kõik läheduses viibivad linnud, selle mehe juurde ja istusid tema õlale, pähe ja moodustasid parve mehe juurde, kui mehel oli halb tuju, tulid linnud talle kallale. Linnud varitsesid igapäev tema akna taga ja tundsid iga signaali, mis mehest väljus. Oli üks tüdruk, kes tundis kolmanda silmaga inimeste valusid, kes sai aru, mis mure kellelgi on või mis kedagi vaevab isegi siis kui inimene talle midagi ei öelnud. Ja oli ka geeniuseid, kes tegid selgeks kuidas tekkis Stonehenge või mis on püramiidide saladus. See maailm oli hull, kuid salapärane, kuid see väike maailm asus palju suurema süsteemi sees ning see maailm, kus ta asus on siin, meie ümber. Väiksesse maailma pole nii keeruline sisse kõndida, kuid sealt välja saada on märksa keerulisem.

küünita

Ta istus voodil ja vaatas enda ees laual seisvat veega täidetud klaasi ja mõtles, kuidas ta seda jooks ja kuidas tal poleks enam janu. Ta vaatas kinnist akent ja mõtles, kui hea kui see lahti oleks ja tuppa õhku tuleks, sest ruum oli tossune ja umbne. Ta istus ja unistas külmiku peal olevast õunast, unistas soojast, unistas armastusest. Ta igatses kõike, mis oli tegelikult ta käehaarde kaugusel. Ta istus ja ei suutnud isegi küünitada lauani ja võtta sealt klaas külma veega, ta oli jõuetu kõige lihtsamate tegude osas. Ta ainult unistas ja mõtles, miks see ei täitu. Ta igatsus käivitas tema kehas protsesse, kus silmadest hakkas voolama soolast vett. Aega mööda hakkas kogu ta keha katma soolakiht ning nädalate pärast oli temast saanud voodil istuv soolasammas, kelle silmadest voolas soola juurde. Kogu voodit kattis ühtlane soolatekk ning üks kõva mügarik oli seal keskel. Ühel hetkel tuli tema silmadest peale soolavee üks tilluke suhkrutükk, sel hetkel mõistis kivistunud soolahunnik, et ainus mida ta oleks pidanud tegema oli üks väike sirutus oma püüdluste poole. Ta oli täitnud igatsusega oma mõtted ning polnud lasknud neile ligi ühtegi lahendust. Kui ta proovis end liigutada kostis vaid kärgatus ning paks soolakiht murdus, Ta ajas end püsti ja jõi klaasi tühjaks, ta kõndis ja sõi ära õuna, mis teda külmiku peal ootas ning, mis oli juba kollakaks muutunud. Ta läks ja avas akna ning hüppas seejärel sealt välja. Ta liugles üles poole, kõrgele ja kaugele ning leidis sooja ja armastuse. Ainult küünita!

lambipirni maagia

Ühes tavalises viie korruselises majas, neljandal korrusel korteris number 34 elas üks habemega vanamees. Igal hommikul kell 8.00 väljus ta oma korterist ja läks kõrvalolevasse poodi, ostis endale ühe mustika, ühe banaani, ühe kirsi, ühe kiivi, ühe hurmaa ja ühe viinamarja. Tagasitulles läks ta oma kottpimedasse korterisse, kus kõikide akende ette olid tõmmatud mustad rulood ja läks lüliti juurde. Ta vajutas lülitit ja kogu korter muutus kollaseks. Ta võttis poekotist banaani, kooris selle ja sõi ära. Kohe pärast seda kummalist rituaali, muutus korter kuumaks, põrandale ilmus liiv ja bambused katsid kõik seinad. Tema ette ilmus oranžides suurtes pükstes munk, kes tervitas teda säraval silmis ja naerul näol ning kutsus teda endaga hommikuvõimlemisele. Vanamees tegi päikesetervitust, joigus koos mungaga ja mängis djembesi. Äkki hakkas kollane tuli vilkuma, vanamees jättis tuttava mungaga hüvasti ja lülitas kõik uuesti pimedaks. Kohe kadus ta jalge alt liiv.

Ta läks kobamisi lambi juurde ja võttis ülevalt lambi kõrvalt sinna riputatud järgmise pirni, ta vahetas pirni, läks lüliti juurde ja vajutas nuppu. Kõik muutus punaseks, ta võttis kotist ühe kirsi, sõi kirsi ära ning sülitas kirsikivi maha. Kui kirsikivi puutus maaga kokku muutus ta otsekohe mustaks laava kiviks, mis kõrgus keset ruumi. Kogu lagi oli muutunud punakaks, nagu toimuks eriti kuuma päikeseloojang. Ta ronis kivile ja ammutas sealt kivistunud laava energiat. Ta jälgis kuidas tema ümber süttisid iidsed tulukesed, kogu ruum oli muutunud savanniks, kus oli kuulda lõvide möirgeid, ahvide naeru ja elevantide pasundamist. Ta istus oma kivil, võttis taskust piibu ja pani selle ette, ta vajutas näpuga kivile ning tõstis see juures sõrme piibu juurde, kivi energia vabanes näpust ja aitas piibu tööle saada. Vanamees popsutas piipu ja kuulas savanni elukate hääli- järsku hakkas tuluke vilkuma, vanamees kargas kivilt maha ja ruttas lüliti juurde. Lüliti jäi alati iga muutumise ajaks samasse kohta õhku rippuma, samal ajal kui kogu ümbritsev muutus. Ruum muutus jälle pimedaks. Vanamees ohkas ja kordas jälle lampidevahetust. Plõks! Kõik muutus lillaks. Vanamees viskas viinamarja õhku ja püüdis selle suhu. Laest hakkas sadama pehmeid suuri lillasid sulgi, kõik oli pehme ja lilla ning vanamees läks lillasse pehmusse ning kogu ruum kajas nurrumisest. Suled kandsid vanameest ja kõditasid teda, ta naeris ja mõnules selles suures massaaži basseinis kuni jälle andis lambipirn märku, et aeg on naasta reaalsusesse. Vanamees sumas lülitini ja oli tagasi pimedas korteris. "Kõht on tühi." ütles Vanamees omaette. Ta näos peegeldus mõistmine, ta ruttas pimeduses kassisilmadega järgmist pirni vahetama, seekord valis ta kuldse läikega oranži pirni ja paigutas selle sujuvalt pesasse. Ta võttis toidukotist hurmaa ning näpp vajus nuppu. Ilmus rikkalik ruum, koos parimate roogadega, ta läks mugavale suurele padjale ja suure kokamütsi ja mustade pikkade vuntsidega kokk tuli ja tervitas teda: "Mida seekord härrale?" ta uuris ja vaatas vanamehele sügavale silma. Vanamees polnud sõnagi lausunud, kuid kokk naeratas ja ütles, et saab tehtud ja läks kööki. Möödus minut või paar kui kokk oli tagasi ja tõi Vanamehele täpselt need road, mida tema hing tegelikult ihaldas, neid rooge poleks Vanamees ise osanudki tellida, kuid kokk oli suurepärane "inimestetundja". Vanamees sõi kõhu täis, kummardas kokale ja ütles "Aitäh!" See sõna vallandas kokas nii suuri tundeid, et ta nutma puhkes ja kummardus mitu korda maani. See pirn oli vastupidav, ta ei hakanud iialgi vilkuma, vaid lasi alati Vanamehel viibida seal niikaua kui tarvidus oli. Vanamees lehvitas ja vajutas nuppu. Pime ruum. Vanamees küsib endalt: " Kõht täis, mis oleks kui läheks ja teeks ühe seikluse ja siis magama?" Ta läks oma pirnikogu juurde ja valis sealt välja järgmise. Seejärel kohmitses ta kotis, võttis sealt kiivi, tõmbas taskust taskunoa, kooris kiiresti vilja ning pistis põske, siis vajutas nupule ja juba ta oligi sattunud džunglisse. Kõik kohad olid väete täis, ta lendas nagu tarzan läbi džungli ja rapsis ringi, tutvus erinevate liiki loomadega ja sukeldus džungli keskel olevasse allikasse. Siis hakkas kõik jälle plinkima ning ta ujus veest välja lülitini ja jälle oli tuba ja jälle ta oli kuiv. "Aitab!MAGAMA!" siis läks ta lampideni, käsi tahtis ikka midagi huvitavat, kuid ta teadis, et tal on ainult veel üks mustikas alles ja niisiis võttis ta sügavsinise lambi, keeras selle vaikselt pesasse, võttis kotist mustika, viskas selle suhu ja lülitas lambi põlema. Kuu säras taevas ja soe mullitav vesi tema ees, ta läks vette ja lasi veel oma keha kanda ja lõõgastus. Nüüd oli ta valmis, ta läks veest välja, vajutas nuppu ja oli tagasi oma korteris, ta vahetas lambi tavalise vastu ja lülitas end reaalsusesse. Nüüd oli olemas kell ja aeg ja uks ja postkast ja kõik muu. Ta vaatas ja kell oligi juba kümme õhtul. Ta naeratas endamisi, läks koridori ning sammus postkastini, ta ei nõustunud eales hommikul posti võtmast, sest tavaliselt tuli sealt ainult halbu uudiseid, kuid õhtuti oli ta nii võrd õnnelikult joobunud, et teda ei huvitanud ükski halb uudis. Ta kontrollis postkasti ja seal oligi kiri, ta võttis selle ja läks tagasi korterisse. Rebis valge paberi katki ja sealt tuli välja reisiblankett, reklaamid uutele maadele ja põnevatele seiklustele.. Vanamees naeris ja pani blanketi kasti, kus oli neid juba hulgi. Seejärel puhastas ükshaaval kõik oma värvilised lambipirnid, kus esinesid kõik värvid, mis vikerkaarelgi. Naeratas veel endamisi, tõmbas ruloo akende eest, ronis voodisse ja mõtles, kuhu homme minna ning kas osta suhkrut või oleks see liigne enese hellitamine...

hääletu

Ma elan esimest korda tikukarbis ja kuulen esimest korda üksinduse heli. See heli hoomab gaasipliidi surinat, külmkapi plõksumist, vaikseid krabinaid, mis tulevad kuskilt seina seest, kella korrapärast tiksumist, õues kahisevat kastanit, kõrvalt tikutoosist tulevat summutatud telerit, väikse lapse kisamist kuskilt ülevalt, õues riisuva vanamuti reha tõmbeid vastu lehti. Keegi mööbeldab minu kõrval toosis, ta tõstab arvatavasti diivanit ümber, vaikus ei ole üksindus, vaikus on rahu ja tasakaal aga üksinduse heli on hoopis midagi muud, lärmakam ja täis pisidetaile kuhu mina ei kuulu, ma kuulen asjade ja inimeste helisid ja ma ei ole nendega seotud, neil on oma maailm ja mina vaid kuulen nende maailma hääli. Ma lahkun tikutoosist ja kõnnin tänaval, kuid üksinduse helid jälitavad mind, ma nagu kuuleks isegi pilvede liikumist, nad kui narriksid mind, et mina ei kuulu nende helisse, et mina ei tekita midagi. Ma kõnnin, kuid ei kuule oma kõndimist, ma olen helitu, ma kuulen vaid seda mis pole ma ise ja kui ma tahaksingi ennast kuulda siis see võime on minult röövitud. Ükskõik kui lärmakasse kohta ma ei lähe, ükskõik kui palju muusikat ma ei kuule on see kõik ikkagi kokku üks suur üksindus ja mitte midagi enamat, miski pole tuttav, miski pole ka võõras aga miski ei kuulu minuga kokku. Ma ootan, et keegi mind hüüaks, keegi tuttav soe hääl, ütleks mulle kasvõi sitajunn või muud säärast peaasi, et kõnetaks minus elutsevat tühjust. Aga soe hääl on kaugel, nii kaugel ei teda ei kuule. Ma võtan telefoni ja vajutan klahve, mis aitavad mul kuulda sooja häält kilomeetrite taha, ma kuulen kutsumist, monotoone kutsung ja äkki klõps „ Jaa?“ Mu süda hakkab kiiremini käima, just praegu lõhuti ära mu üksindus just praegu on kõik soe ja hea. „Hei, see olen mina, ma igatsen sind!“ Käib uus piiks. Palun jätke oma teade pärast piiksu. EI, see pole võimalik, ma helistan veel ja veel ja kuulen ainult automaatvastaja „Jaa?“ ja see on kõik. See ei rahulda mind, ma kuulen jälle üksindust ma karjun, kuid häält ei tule.

Ajudepealinn

Tuul hakkab vihisema ja ülevalt kukub vett alla, maa muutub poriseks ja ajud hakkavad pudrusest olekust kõvenema. Valge ollus mäsleb keerulise kesta all ja kisub kõiki ajusid, kes vähegi soovivad sisu juurde, ühte kokku Ajudepealinna. Niisiis saabub koos lendlevate värviliste lehtedega ka hulk ajusid, kes igapäev koguvad erinevat tüüpi materjali oma ajukorvi, kõik mida võib leida maast, õhust, teistest ajudest, suurte võlvidega hoonetest, raamatukogudest ning üksikutelt jalutuskäikudelt. Ajudepealinn aga on teinud, nii et kõik tema kodanikud saaksid võimalikult palju materjali, mida oma ajupaunadesse korjata, on organiseerinud kõikvõimalikke üritusi, mille käigus on võimalik saada kirevaid elamusi ühte ajusagarasse ja huvitavaid teadmisi teise ajusagarasse. Sinna pealinna satub ka üks aju, kelle üks ajupool on tugevalt üleküllastunud kõiksugustest elamustest ja seiklustest, kuid kelle teine ajupool on võrreldes esimesega katastroofiliselt väike, sinna teise saab koguda kõikvõimalikke tarkusi ja keerulisi teadmisi, seega on sellel ebasümmeetrilisel ajul üks suur eesmärk vaja läbida, ta tahab saada oma poolkerad samasse olekusse, niisiis ta hüppab oma ühel poolel ja imeb kui tolmuimeja enda teisele poolele kõike, mida too sisse suudab õgida. Nii kohtub see ebavõrdse kujuga aju igasuguseid ajusid, mõnel on sama probleem mis temal, mõnel täpselt vastupidine, mõni aga on eriti tilluke ja vaja mõlema poole kosutamist aga on ka selliseid, kes näevad välja nagu täissöönud puugid ja ahmivad aina juurde, need on huvitavad ajud, nad jagavad ka enda sisust palju teistele, kuid ise ei kaota pisitillukestki osa, vaid pigem suurenevad iga jagatud teadmisega. Ajupealinn aga on uhke, ta on püstitanud terve linna täis skulptuure SUURTEST ajudest ja on uhke ka oma vastsaabunud ajude üle, muidugi ei ole kõik nii kerge, et ajupealinn ainult annab ja iga aju saab, mis ta tahab. Ajupealinnas on ka palju lõkse ja patulangemise võimalusi, millest üks korralik aju peab oskama kõrvale hiilida, neid lõkse on kerge näha esimestel nädalatel, mil ajud kogunevad, kui uus aju suudab näha ja mitte sekkuda, saab ta suuremaks ja targemaks ja oskab ka kerge vaevaga püüniseid vältida. Niisiis on Ajupealinnal kaks külge- päev, mil toimuvad kõikvõimalikud sisukogumisüritused ja öö, siis kui lõksud on üleval ja ootavad, et ajud nendesse kinni kukuks ja kaotaks sisu ning mälestusi. Tihti näeb järgmine päev tühjaks imetud ajusid, kes liiguvad kui lambakari ning ei mõista, mis on juhtunud, kes nad on ja kus nad lähevad. Aga see ebasümmeetriline aju, kes on tulnud oma teist ajupoolkera suurendama on esimese ja teise nädalaga näinud öid lõksus veetnud ajusid ja teab, kuidas neist kurjadest ajuloputusmasinatest hoiduda, kuigi see tundub lõbus, sest järgmine päev näevad need lõksujäänud ajud välja nii naljakad ja tobedad ja pudistavad imekeeli kui nad vastu tulevad, kuid siis nähes neid Puukajusid kaob kohe tahtmine pudruaju olla. Selline ongi Ajupealinna süsteem, kaitseb päevaseid korilasi ja piitsutab öiseid patuseid.

ma lähen ära

Ma kõnnin ringi ja neelan mälestusi, ma näen akna all kivi, kus ma väiksena peale ronisin, see tundus siis suur ja hiilgav, nüüd on see vaid pisike kivike, mida võib suure tahtmise korral sülle võtta. Ma näen puid, mille küljes ma kõõlunud olen, kortse inimeste näol, kellest ma kunagi lahkuda ei tahaks, karvast saba liputamas akna peal ja naela põrandal, mis alati mu sokkidele auke on kinkinud. Ma näen pilte, maale, riiuleid raamatutega, kappe ja mööblit ja tean, et varsti need on pelk mälestus mu peas, kui ma kuskil mujal üritan end ette kujutada vanas heas kohas. Ma tunnen seda lõhna ja luban selle endaga kaasa võtta, ma käin ringi nagu liimine kuju, kes kõike enda külge aheldab ja proovib kõike meelde jätta. Ma näen silmi, mis vaatavad mind ja ma näen igatsust, mis on neisse juba nüüd ilmunud, kuigi ma pole veel läinud, ma kõnnin mööda treppe, mööda tube, mööda aeda ja tunnen puudust kõigest, millest ma pole veel ilma jäänud. Ma näen kõike palju selgemalt, kui siis kui ma ei teadnudki, mis on lahkumine, ma väärtustan kõike rohkem, kui siis kui ma ei teadnudki, et ma pean kunagi minema, ma armastan seda kohta, inimesi ja lõhnu, ma armastan kõike, mis on sellega seotud. Ma jätan iga detailiga hüvasti ja müürin end nendesse, müürin oma hinge sellesse aeda, majja ja inimestesse. Ma luban ringi joosta lapsel, noorukil ja neiul, selles kohas, kus nad ennegi on jooksnud ja lähen ise. Ma lähen, lähen, ma lähen nüüd, ma lehvitan, ma kallistan, ma kingin mõne pisara või veidi rohkemgi, ma lähen nüüd, veel mõni samm ja mind enam ei ole, ma olen nüüd teises kohal ja tekitan teise kohta mälestusi ja proovin seda teist kohta ka armastama hakata. Ma lähen, aga teadke, et ma olen alatiseks müüritud selle koha külge ja kui ma tagasi tulen olen ma jälle see, kes ma olin siis ma ma siit lahkusin.

lask

Külm teras on tugevalt mu pihus, ma vaatan seina, mis on puhas nagu vastvõetud leht paberimasinast ning tunnen laetud relva oma naha vastas. Ma ei suuda öelda "Ei" sellele haiglasele tundele, ja lasen vastu seina. Üks tume auk on puurinud kaunisse kangasse verise jälje, ma kõnnin seinani ja plaasterdan koha kinni, teen mõne pai ja kõnnin tagasi laskekaugusesse. Jälle tuleb vastik sund ja ma tühjendan mõtlematult relva, millel on lõpmatu salv padruneid. Terve sein on täis auke, mis immitsevad verd. Puhas sein on muutunud lahinguväljaks. Ma jalutan täiusliku tühjusetundega seinani ja plaasterdan katkised kohad. Ma kõnnin tagasi ning miski minu sees, käsib uuesti tulistada, seekord juba mõraneb miski, seina tekivad praod, millest tilgub alla punast vedelikku. Ma liigun tagasi ja tulistan valimatult seina, sein läheb pooleks, ning selle tagant ilmub välja nahk, inimnahk. Nüüd läheb relv kuumaks, ta tulistab ja enam ei ole see mina, kes tulistab, see on keegi teine, nahk lipendab, kuid vaevu end kokku võttes lähen ja plaasterdan katkised kohad, eesmärk pole ju tappa. Naha vahelt on näha tuksuvat punast ollust. Ma olen tagasi ja ma vaatan oma hävitustööd ja ei mõista, miks ma seda tegin, jälle hakkab külm relv mu käes vingerdama ja tulistab otse punasesse tuksuvasse elusse. Ma ei suuda enam kontrollida neid valusaid mänge, need mängud on kasvanud hävitusrelvaks, ükshetk, mind enam ei ole on ainult mu keha ning suust tulistatakse padruneid. Ja siis on vaikus, ja kõik on surnud ja katki ja elutu. Nii tühi on olla ja ometi ei olnud see ju mina, mina ju tulistasin vaid paar lasku ja parandasin plaastriga haavad, tegin pai ja lepitasin haigetsaanud koha. Mis juhtus? Ma avan suu, et vabandada, kuid kõik plahvatab.

ülekuumenemine

Ühel hetkel toimub muutus, tekib julgus riided seljast visata ja ronida kuuma ruumi, kus kõrvetav leil sind endasse haarab. Sel hetkel peab seda nautima, kraadid on üle saja ja läheb veel kuumemaks. Kõige avatum ja haavatavam olek ja vastutasuks kuumusele ja lõõgastusele pead sa ohverdama vaid veidi vett oma kehast. Just siis kui sa hakkad kuumusega harjuma, võib teha veel ühe hulljulge sammu ja visata kerisele vett, leil mõjub ja on ehk veidigi rõhuv, kuid üdini lõõgastav. Kui juba on julgetud sinna ruumi astuda ja antakse end täielikult leili valdusesse, leitakse ka vabadus ning ei tahetagi enam külma kätte minna. Kuid ometi on hetki, kus peab hüppama hetkeks jääkülma auku, et mõista kui tähtis ja oluline on olla seal soojas ruumis, kus sind valitseb kuum leil ja kui õnnelik on olla kui sa oled tagasi kuumas, armastusväärses kohas, kus leil hoiab sult ümbert kinni ja ei lase sul jahtuda. Ühel hetkel muutub ruumisolija keha nii vastuvõtlikuks, et ta enese temperatuur läheb sama kuumaks kui ruumis ning ta sulandub leiliga ühte, sel hetkel ei vaja ta enam jääkülma turgutust, siis on tal uus keskkond, kust ta välja ei pääse ning kust ta ei tahagi välja pääseda. Leil ja ruumisolija kütavad üksteist, niiet ruum muutub juba tavainimesele täiesti arusaamatult kuumaks ning talumatuks, kuid need kaks suudavad seal olla ja tunnevad sellest mõnu. Isegi ruumis olev termomeeter on vahepeal lõhkenud, on ainult leil ja ruumisolija. Kraadid tõusevad veelgi ja lõpuks muunduvad nii leil, kui ka ruumisolija väikesteks põlevateks pallideks, kuni nad sulavad ühte ja on üks suur tulikuum päike, mis on kaitstult oma ruumis ning mida ei suuda ükski jääkamakas või vihmavalang kustutada või jahutada, nad on võitmatud, põlevad ja koos.

songermaa

Varvas nokib maasse auku, sonkides nagu vihmauss liigub must löga külgedele ja varba alla tekib tagurpidi mägi. Hajameelne varbajuht nihutab end eemale ja annab järgmisi käsklusi auväärt varbale. Ilus, sile maapind on mõne minutiga, koledaid poriseid mülkaid täis. Varvas aga töötab samas vaimus edasi, ehk ei pane ta juht tähelegi, et ta ilu rikub, olles nii süvenenud pilvekujundite leidmisele. Julm udupea, kes purustab ilusat mullamaastiku, mõtlematu varbamees, kes ei kontrolli oma tegevust. Varvas väsib aegamööda ja hakkab vahelduseks maad siluma, silub külgedele kogunenud ääri tagasi auku ja puhastab nii kogu songermaa. Natuke aega ringi tatsunud, algavad jälle kaevamistööd, varvas on juba äratundmatuseni rassi vahetanud, väikesest roosast jullast on saanud ligane koletis, kes oma terava äärega auke uuristab. Nii see varbajuht mängib selle mullase maaalaga ja keelab märkamatult igasuguse rohelisuse kasvu,võib olla ta ei tee seda isegi tahtlikult, kuid maaala jääb ikkagi songerdatud. Teiselt poolt ta hoiab ära ka umbrohu tekkimise sellele alale, kuid kumb on parem, kas tavaline ohtu, igav ja lage ala, mis kohati on küll songerdatud kui teisel hetkel siiski jälle ära silutud või metsikus roheluses ala, mis elab oma elu. Ehk ei peaks nii palju sonkima ja siluma, ehk istuks maha ja jälgiks vaikides maaala, mis arvatavasti üsna pea hakkaks vilja kandma.

telg

Kera, sinise ja rohelise kirju, seda lähemalt uurides võib näha väikesi musti täpikesi, mis siblivad igas ilmakaares, mõistmata oma tegevuse vajalikkust. Selles kahevärvilises maailmas, kus tegelikult kõik ongi väga lihtne elab üks inimene. Inimene-pea,kael,õlad,rind,kõht,käed,puusad,reied,jalad,jalalabad. Ta seisab paigal, ta mõte seisab paigal. Ta on ruumis, kus kõik, mida ta ainult ihaldab täitub, aga selle täitumiseks ei tee ta midagi.

On hommik, inimene seisab, tema juurde lendab köök, laud, taldrik, hallikas puder koos punase silmaga,must viil koos kollase kattega ning klaas piima. Inimesele kukub see kõik suhu. Seejärel läheneb talle tänav, buss ning lõpuks suured tornid, pilvelõhkujad ja teised inimesed, kes talle erinevaid impulsse annavad. Inimene seisab, tema juurde tuleb algkool, pere, sõbrad, kuskilt kukub alla ka tunnistus, järgmine hetk jookseb tema poole keskkool, pahandused, uued tutvused, staadion ja must teatriklass. Ta ei tea mida ta tahab, tema süda teab ja ta seisab paigal. Nii juhtubki nagu oli oodata, tuleb ülikool, koputab talle pähe ja juba ongi seal. Ta seisab ja näeb kuidas tänavalatern tema poole sammub, seisatab ja õhust lendab peenike sigarett talle hambusse. Toss ilmub tema suu juurde ning klaas koos valge veiniga sukeldub ta kõrist alla. Ta ei oska olla, sest viha ja jonn imbuvad ka temani ning kostitavad teda kõige hõrgumate roogadega: eelroog- kurbus lõuna- teadmatus õhtusöök- allaheitlikus. Ta tunneb kuidas emotsioonid kargavad talle külge nagu kirbud ja hammustavad teda iga hetk kui ta kavatseb neist vabaneda. Ta tunneb ka kuidas poed, butiigid, loengud, söögikohad, transpordid ja raamatud siblivad ta juurde ja kinnitavad end oma nähtamatute konksudega tema külge. Maailm liigub tema ümber, päike liigub siis kui tema tahab, kuu on taevas siis kui tema seda vajab, salasahtel avaneb siis kui pähe on torgatud saladus. Kõik on keeruline ja keerleb selle inimese ümber, kõik on uus ja see uus on pakiga saadetud kuskilt mustast august, kus vahel jooksevad ringi heledad laigud ning kaovad sama maagiliselt kui nad tekkisid. Ka armastus klammerdub ta külge ja ei küsi, kas teda üldse vajatakse. Sest kõik, mis klammerdub on südamesoov. Inimene seisab ning maailm aina pöörleb ümber oma inimese ja inimene nõustub temani pudenevate asjadega, sest see kõik toimub ühistöös tema südamega.

varjule järele

Valge vahast küünal seisis hoidja sees, kastil, mille sisemus oli võõrastele lukustatud. Kasti kõrval istus vaikiv kullast kuju, rätsepistmes ja vaatas klaasistunult enda ees olevat peeglit. Ruum oli pime, ainult värisev küünlaleek andis talle omanäolise valguse ja ilustas kuju taga olevat seina pika varjuga, mis liikus nii nagu kullast kujugi. Kullast kuju silmad vaatasid ainiti oma peegeldusse ja palusid vaikides vastust. Kuju tegi endale nägusid, ehmus mõnest ja vahetas kiiresti näopoosi. Kullast tilgad valgusid ta silmadest ja muutsid peegelpildi siniseks ning värelevaks. Kuldne kuju vaatas end peegeldusest ja küsis, kas see tõesti on tema, või on kellegi alatu pettus seadnud sisse korra, et kõik, kes end peegeldusest vaatavad näevad midagi muud kui nad tegelikult on. Ta vaatas end ja ei tundnud selle kujuga midagi ühist, mida see kullast kuju seal vahib, mida ta tahab, mida ta oma eluga teeb? Ta tõstis käe, käsi hakkas liikuma, tantsuliselt ja veetlevalt. Kas see kuju tahab olla tantsija, esineja, artist? Ta vaatas end, pööras pead ühele poole-peegelduses elav kuju muutus kurjaks, ta silmad muutusid mustaks ning suu vajus koledasse irvesse, kiiresti vahetas ta kaela poosi ning peegel näitas talle õnnelikku last, kes nutab rõõmust, kui taevasse ilmuvad tuttavad pilved mõnest lemmikfilmist. Ta tõstis pead ja nägi aristokraati, kes juhib ja kamandab, kelle põikpäisusel ei ole piire ja ta sõrm kerkis iseeneslikult osutama suunas, kuhu ori jooksma peab. Ta langetas pea ja kõik muutus mustaks, kogu peegelpind kobrutas mustadest lainetest ning kõik oli kaetud pimedusega. Ta vaatas jälle otse enda ette peeglisse ja nägi musta varju, aga mitte ennast, vari istus ja liigutas ebamääraselt oma kaela ja käsi. Hämmingus kobas kuldne kuju lüliti järgi ja valgustas ruumi heleda valgusega, vari oli kadunud, ainult kuldne kuju kõndis kaugemale peegli sügavusse, järele oma varjule, kes ta üksi jättis. See oligi vastus.

kiviaeg

Üks maailm, kuhu naljalt sisse ei pääse, kuid siiski, kes sinna sisse on tunginud või lastud näeb selle koha sära ja ootamatut rohelust, maailm sisaldab endas palju salakäike ja koopaid, kuhu külastajaid lastakse sisse korraliku testi tulemusel. Iga külastaja jätab endast midagi sinna maailma ja muudab seda, sest kui maailma rohul juba kõndida, tekivad sinna jalajäljed, mis ei muutu enne, kui mõni teine külastaja neid ei kustuta. Maailm oli korduvalt end sulgenud ja muutnud end ümbritsenud kesta jääks, mis hirmutas külastajaid, kuid ikka olid mõned hulljulged soovinud riskida ja proovida tungida maailma, mis eemalt vaid hambaid näitas. Nii sattus sinna ka üks külastaja, kelle soovid esmajoones tundusid pahatahtlikud, riskivad ja hullumeelsed, kuid liigsest uudishimust, mis maailma kimbutas laskis ta külastaja sisse, sest juba ammu oli ta veetnud aega omapäi, uuristades endasse uusi salasoppe, kuhu peitu pugeda. Niisiis kõndis see Hull ringi, õppides seda maailma tundma, külastas salakäike ja koopaid, käis ujumas mägijärves ja ronis küngastel, ta oli näinud juba palju, kuid siiski veel vähem kui paljud teised külastajad, keda maailm omaks oli võtnud, maailm siiski veel kahtles ja seadis takistusi Hullu teele, et ta liiga palju teada ei saaks. Pärast pikka aega maailmas veetmist oli Hull parajal hulgal ka maailma ennast muutnud. Maailma väline kest oli hakanud sulama, kõik rohelus ja sära tungisid esile ja külastajad, kes enne maailmast hirmunult ümber jalutasid, soovisid ka ise seda kohta külastada, maailm oli jälle avatud ja paljud külastajad leidsid tee sellesse maailma, ainult see Hull oli seal ja tundis end kui kodus, sest Maailm võimaldas talle seda kodu, ta hoidis teda ja armastas ja muutis ta teistega võrreldes esikohale, kuni toimus suur pidu, kus kõik lasid end vabamaks kui kunagi varem, Maailma tähelepanu oli juba hajunud, sest temas oli tärganud usaldus kõige ja kõigi vastu, ta oli õnnelik ja mõtlematu, kuni tajus, et miski on valesti. Ta märkas kõike juba liiga hilja, Hull, kelle ta sisse oli lasknud, oli tegevuses hävitustööga, ta lõhkus kõike, mida Maailm oli endas kasvatanud, Maailm teadis, et Hullu pole võimalik takistada muud moodi kui ta välja visata ja sulgeda kõik sissepääsud maailma. Maailm tõukas endast välja kõik roheluse, vee ning täitis kogu selle maailma kividega. See koht oli surnud, mida oli võimatu ravida, ilu oli peitunud kivide alla ning ei leiduks kedagi peale kangelaste, kelle aeg on juba ammuilma möödas, kes suudaks kivisid paigast nihutada ja tuua tagasi ilu. Maailm oli kaetud kivipinnasega, taevas oli kivist, kõik kohad olid täis kivi, ainult kuskil maailma südamikus tuksus hääletult midagi punast, mis oli rusuvate kivide vahel ja ootas, et need kivid ära veeretatakse ja võimalikult kohe, sest pisike punane tuksuv asjandus vajab ruumi ja vabadust.

värvivalang

Täna tahan ma olla must, möirata ja karjuda ja olla üdini tume tegelane kirkas maailmas ja hirmutada kõiki värvilisi olendeid, kes proovivad mulle naeratada, et leida mingisugustki halastust, enne kui ma nad ära söön. "Ahah, tere, sa oled väeti lillemüüja?" , "Tere päevast, nartsiss 0.63 euri, ole lahke, tänase päeva puhul teile täiesti tasuta" Võtan lille rebin hammastega õie lahti ja sülitan selle lillemüüjale näkku. "Kena päeva, lits" sisistan ja longin jultunult edasi. Mitu süütut olendit jääb veel mu tee peale ning saab korraliku annuse ebameeldivust enne kui luban neid teed jätkata. Kodus puhastan end värvist, kukun väsinult voodisse ja kahetsen tehtut, kuid kahetsus kaua ei kesta, sest juba olen ma kõik oma süüteod värvipotile veeretanud ja juba ma kirungi musta värvi teguviisi. Kuid salamisi mu sõrmed ikka trummeldavad vastu voodiäärt ning lagi on suitsust must. "Kaua ta jaksab endale valetada?" mõtleb laes võrku punuv ämblik, kes on tüdinud suitsust, mis ühtlase joana voodil lamavast suust tuleb. Kohe kui olen voodist üles tõusnud, otsustan punase värvi kasuks, mis muudab mind otsekohe glamuurseks ja ohtlikuks. Jalutan ringi ja meelitan oma pilguga inimesi, kütkestan ja flirdin, kuid lükkan kõik viimasel hetkel tagasi, jättes nad pettunult mulle järele vaatama. Kogu ümbritsev maailm on muutunud mänguruumiks, kus lollid olevused satuvad mu tee peale ning minu ülesandeks on nad veel lollima ja petetuna maha jätta- "Nägemist, kullake!" ja juba ma liigun naerdes uue ohvri juurde. Värv hakkab maha kooruma, selge märk, et on vaja uuendust, lähen koju, kuid näed, punane värv on päris otsakorral, seda on küll liiga palju viimasel ajal kasutatud, no olgu läheb siis valge. Korraga seisab nõutu valgeks värvitud kuju keset tänavat ja naeratab malbelt, vaatab taevasse ja liigub lähima pargini, istub pargipingile, võtab käekotist luuleraamatu ja hakkab seda lugema. Vahepeal piilub argsi möödakäivaid inimesi ja naeratab neile ujedalt. Pärast kümnendat luuleraamatut, hakkab värv pudenema ning annab märku, et aeg on värvi vahetada. Kuldne! Nüüd esitleme teile päikest, kes pidutseb teiega terve öö, ei loobu ühestki hullust ideest ning sädeleb kuni kustumiseni ehk siis kuni värvist on jäänud järgi vaid nõrk kuma. Kuldne on ta lemmikvärk, kuid pärast seda järgneb alati sinine.. Valan end sinisega üle ning lähen rattaga sõitma, jooksma ja tiivustan end tagant tegelema ka loometööga, see värv kestab kõige kauem ning tagab kõige produktiivsema käitumise. Kuid ka see värv koorub ning aeg on jälle minna oma urgu, kus laes kükitab depressiivne ämblik ning lagi on suitsust must. Langen voodile ja kraabin tujutult värvi oma kehalt, suust väljub must suitsujuga üles ämbliku juurde ja muudab lage veel mustemaks. Pööran pilgu värviriiulile ja esimesena torkab mulle silma roosa värv, tõesti, miks mitte, roosa on küll unustusse vajunud. Lähen ja kallan end üleni roosaks, lipsan õue ja keksin absurdselt õnneliku näoga ringi ja tögan inimesi, ajan neid naerma ja kingin neile täpilisi lipsukesi. See idiootselt naerev kere olengi mina, jooksen ja naeran ja naerutan inimesi seni, kuni värv killustub ja hakkab maha kukkuma, siis jooksen kodu poole, minust maha jäävad roosad killukesed, mis paljastavad mu kodutee. Kodus vajan uut annust uut värvi, uut rolli, uut mina, roheliselt purgilt tuleb kaas ära ja juba laulabki roheline mehike suitsuses toas lilledest ja aasast ja keksib pöörasena peegli ees ringi, aru kaotanud roheline kere tantsib edasi ja edasi, tantsib kuni tema keha, mitte just kõige pehmemalt, puutub kokku värvipurkide riiuliga. Ma olen segamini, ma ei tea jälle, kes või mis või kus, sest üks kindel toon ja kindlus on lagunenud, kõik värvid vahetavad mu kehal kohti ja ajavad mind segadusse oma erinevate emotsioonide ja tunnetega, sest miski pole lihtne ja üheselt mõistetav, kõik on korraga ja kaoses. Ma püüan läbi pisarate ja naeru, viha ja armastuse seda värvi maha nühkida, kuid värvid rallivad ringi ja moodustavad üheskoos hüsteerilisi kombinatsioone ning ei nõustu kehalt lahkuma. Midagi ei aita ning ma kisendan esimest korda elus abi järele, kohe kui kõige piinlikum ja haavatavam moment, abiküsimine on möödas, kaigub mu hääl veel laes ning must suitsune lagi hakkab puhastuma, ämblik korjab hämmeldunult oma niidi kokku ja kolib minema, talle aitab sellest maagiast. Ning mina, mina olen puhas, kõikidest värvidest, ainult mina ja õrnalt suitsev suu.

tabula rasa

Sünnib valge paber. Paber visatakse õhuruumi, kus tuul seda edasi kannab, ta satub erinevate käte juurde, kes voldivad tema siledat pinda. Paber reisib ja muudab kuju igakord kui ta satub kellegi kätte või kui mõni möödasõitev masin teda lömastab. Vahel isegi rebitakse teda katki, kuid enamasti paber siiski paraneb ning ringleb edasi kätest kätesse. Kuid üks imelik asjaolu selle reisi puhul siiski on- kui paber rebeneb või mõni säde kõrvetab temasse augu siis ta üldjuhul paraneb, kuid kui inimkäed teda puudutavad, voldivad siis seda volti ei paranda miski, võib siluda nii palju kui soovi on, kuid paberile jääb siiski volt sisse. Seega peab paber otsustama, kas ta lendab õhuruumis ringi ja üritab vältida kätesse sattumist ning volditud saamist või hoopiski just kiuste lendama erinevate käte vahel ja saama volditud ja ehk ühel heal päeval avastada end volditud lennuki, lille või mõne loomana. Mis on hea, kas pääseda võimalikult väheste voltidega või lasta end voltida? Voltimine muudab paberit elastsemaks, tal on võimalik mõnest kujust lahti saada, oletame, et paber on volditud luigeks, siis mõni käsi võib tal aidata luige kujust vabaneda ja olla lihtsalt kortsunud paber, seejärel kolmas käsi võib muuta ta ufoks või kasvõi fotokaameraks. Paber, kes aga on otsustanud eemale jääda ja lennelda omaette maailma avarustes jääb kõigist neist kogemustest ilma, ta on küll valge ja sile, kuid kui saabub kord aeg ning paberihunt on ta juurde teel, et ta ära süüa, siis ei ole pääsu, sile paber muutub niikuinii peenikesteks spagettideks. Aga kui käed on muutnud paberi kujuks, mis paberile ei meeldi, kui ta on sattunud kätesse, mis jätavad temasse sügavamad voldid kui muidu, vormivad temast sõjarelva, mille järgmised käed ehmatusega maha pillavad ning loobuvad teda ümber voltimast?Risk on iga paberi enda võimuses, kuid üksik pilvedes hõljumine ei too kaasa võite. Alati saab sõjarelva lahti pakkida ja muuta ta irvikkassiks või maagiliseks kaardipakiks. Ja lootus on parem kui allaandmine.

Järgmine valge paber sööstab laia ilma ja satub järgmistesse juhuslikesse kätesse, kus ta volditakse pudeliks, järgmised käed haaravad paberpudelist ja voldivad ta lahti, nüüd moodustub temast sulepea, käest kätte kuni ühed tugevad käed voldivad temast ingli, keda vajatakse, kuid inglid, nagu kõik teavad lendlevad taevasse, kus ükski käsi ei ulatu neid voltima.

habe

Hommik, kerge ringutus, mõned asjalikud raginad ja voodist üles ukerdamine, enam ei hüppa voodist välja ja ei jookse ummisjalu kuhu hing ihkab, nüüd on lonkimise aeg, rahulikult ja aeglaselt saab vett näkku pritsida ja harjaga kikud puhtaks hõõruda. Mis edasi, tahaks edasi voodisse lebama jääda ja lakke vaadata, aga peab kõnesid vastu võtma, sööma, rääkima ja jalutamas käima, ei lasta rahulikult koikus vinduda ja nautida esimest vanust, mis enam rõõmu ei too. Ikkagi mõjub voodi kui kutsuv sireeni laul ja ma sukeldun tagasi tema linadesse ja jään pikutama. Kui lõpuks paistab ere valgus silma, avan need ja tahan tõusta kuid miski on mind mähkinud voodisse, see pole mingi nöör, see on habe. Minu habe? Mul on habe. Rapsides pääsen voodist välja kuid olen ikkagi aheldatud paksu habemega voodi külge, ma hakkan seda nüsima, kuid see ainult kasvab ja kasvab ja varsti olen üleni habememeres ja ei saa enam välja. Varemalt oli sooviks ainult vedeleda, kuid nüüd tärkas selles kehas vilgas vaim ja hakkas pusima ja kõigest jõust selle tüütu habemega võitlema. Lõpuks andis habe järele ja langes välja, vabanenud keha jooksis heameelest välja ja tegi mitu ringi ümber väikese külakese ning katsus vahetpidamata oma lõuga, mis alles hetk tagasi oli puhmas karvu täis. Veel on aega joosta mõtles ta ja otsustas et täna öösel ta ei maga.

error

Start. Näpud liiguvad täpse süsteemiga ning kollane mehike vastavalt sellele. On mängu algus ja kõik klõpsatused peavad olema kindlal ajal, et mitte surma saada või vangi langeda. Aeg tiksub ja käed liiguvad edasi, kõik oleks justkui autopiloodi peal, ettemääratud ja üksluine, jah seda küll, et ohutu kuid siiski igav. Mehike liigub ja sööb pisikesi nulle ja ühtesid, mis süsteem talle ette söödab. Mängu tuleb teine kollane mehike ning toimub esimene süsteemierror. Mängus on kaks peategelast, kuid teise juhtpult ei ole esimesega seotud ega vastupidi. Mänguplaan tuleb kiiresti ümber mõelda, mäng käib, kuid enam ei ole tõeseid juhiseid, nüüd tuleb kogu kavalust ära kasutada. Käed liiguvad, kuid libisevad iga kord teise mehikese tõketesse ja nii jooksebki mäng kokku ja mõlemad kollased mehikesed kaotavad. Restart. Uus mäng, jällegi liiguvad käed kindlalt mängusüsteemis ja viivad kollast mehikest edasi, see mäng ei lõppegi, tuleb lihtsalt edasi liikuda ja pääseda võimalikest tõketest, kuni sinuni jõuab punkt, mis hoiab kõik kollid eemal ja ei pea enam edasi rühkima ühest vabastavast punktist teise. Ei. Uus mehike on mängus, kas jälle süsteemierror? Kuid iga suremise või vangi langemisega nõrgeneb algne mehike, seetõttu on oluline seekord elada. Mäng jätkub ning eelmisest korrast õppides, suudab mehike edasi liikuda ning leida kompromissi, mis hoiab neid kahte kollast mehikest üksteisest piisavalt eemal, et ei tuleks saatuslikku kokkupõrget, mis võiks lõppeda vangi langemise või surmaga. Rahupunkt ei hoia teist kollast mehikest eemal, aitavad vaid mõistlikud manöövrid ja kompromisside leidmine, kuid, kas see üldse on tõeline?

Käed jäävad rahulikuks ja lahkuvad masinalt. Juht lahkus, las mäng mängib omaette, kes teab ehk juhti polegi vaja? Kui juht lahkus ei saa enam teda süüdistada mängu katkemise korral, kuigi need käed on olnud pidevalt ühenduses kollase mehega. Seekordne on eksperiment ning mäng jätkub..

kollasel mehikesel on veel aega oma algsest üheksast elust allesjäänud kaheksat elu surmata.

On möödunud 10 minutit ja mäng veel käib..

to be continued

magnet

Laual seisab magnet. Väike aga tugeva võimsusega. Sellele lauale visatakse hulgi erinevaid magneteid, mõned jätavad väikse magneti külmaks, mõningad tõmbavad teda enese poole ja väike magnet liigub nende poole. Teiste magnetite võimsus on muutuv, seega väike magnet koondab enda ümber neid magneteid, kes teda sel hetkel võluvad ning kes tunduvad võimsad ja huvitavad. Väike magnet liigub laualt edasi tagasi, ta tundub nii tasakaalutu ja kõikuv. Laua kõrvale tuleb Suur magnet, mis tõmbab kõik laual olevad magnetid enda külge. Kuid väike magnet jääb lauale, sest väikesel magnetil asetseb laua all, kõigile varjatud lisa magnet, mis hoiab teda tugevalt laual, mis liigub kaasa väikese magneti soovidega, kuid ei lase tal iialgi laualt maha kukkuda ja sidet endaga murda. See varjatud magnet on nii tugevasti väikese magnetiga seotud, et kui kellegi hea või kuri käsi teda kangutaks kaotaks käe sirutaja käe, mitte väike magnet oma seotuse. Suur magnet tõmbab väikest magnetit enda poole, ja magnet liigubki, kuid enne laua serva jääb paigale. Võiks arvata, et varjatud magnet hoiab väikest magnetit kinni, kuid ei, seekord mõistab väike magnet ise, et see seotus on talle tuhandeid korda kallim, kui see ihaldatav suur magnet seal taamal. Suur magnet ei ole rahul, et ta ei saa seda väikest magnetit ning ta ei mõista, miks nüüd kui on nii vähe jäänud, et väike magnet laualt maha kukuks ja tema külge klammerduks, pöördub see väike jupats ringi ja liigub sujuvalt laua teise äärde. Suur magnet rakendab kogu oma jõu ning isegi laud väriseb, laua küljest kukuvad laastud ning klammerduvad suure magneti külge. Laud võtab viimase jõu kokku kuid laguneb ja langeb suurele magnetile otse sülle. Väike magnet kukub maha. Kuid samamoodi kukub maha ka varjatud magnet ja nad ühilduvad ning on rohkem seotud kui kunagi varem, ükskõik kui sügavikus nad ka ei pesitseks ei suuda mitte miski neid enda poole tõmmata. Nad on võitmatud, nad on üks. Suur magnet liigub ise väikese magneti poole, kuid väga lähedale enam ei saa, sest väike magnet on teise märgiga. Nad tõukuvad. Väike magnet sai võime muuta oma magnetvälja siis kui ta seda soovib ja lasta ligidale need, keda ta tahab, sest nüüd on ta tervik. Tervik oma unistuste ja püüdlustega, oma tahtejõu ja kindlate väärtustega.

nõelad

Vaikne ja pime. Aknast välja vaadates on pime, toas sees on pime, silmad kinni pannes on pime. Tahaks valgust aga ausat, liigse nupu vajutuseta valgust. Ma sulen niigi pimedas ruumis silmad ja mu ümber tekivad tähed, ümbrus laieneb lõpmatusse ja ma kordan omaette seda sõna, millest ma aru ei saa "Lõpmatus" "lõpmatus" "lõpp..." Ma janunen sinna kaugustesse, seal on nii paljut, seal ootavad habemetesse mattunud suurkujud, kes räägiksid oma väärtuslike mõtteid ja kõik saaks selgeks ja kõik piirid kaoksid ja midagi käega katsutavat ei oleks olemas. Kaotagem põrandad, seinad ja laed, kaotagem riiulid, lõhnaõlid, kreemid, riided ja müslibatoonid. Kiirustan õhku ahmides laua poole, katsun ja leiangi karbi, kiiresti võtan sealt paar nõela ja torkan endale nahka. Kohe kaob kummaline lõpmatu maailm ja olen jälle pimedas toas, aknast välja vaadates on näha nõrka valgust vastasmaja aknal. Ma olen siin, asjade keskel ja ei saa veel sinna. Veel mitte, kuid varsti, varsti lõppevad ka nõelad karbist otsa ja siis ma olen teel. Enne uinumist torkan veel mõned nõelad kehasse ja koban voodini. Karp peab kogu aeg kaasas olema. Üks torge ja oledki tagasi maailmas, kus igapäev küsivad miljonid inimesed "kuidas läheb?" ja jalutavad sama tuima näoga edasi, unustades hetkega mida teine vastas. Maailmas, kus armastus on see kui kõik sind näevad kellegagi käest kinni hoidmas ja tegemas samu žeste, mida nähakse filmistaare tegemas ekraanil. Maailmas, kus ei tunta huvi surevast vanainimesest, vaid vaadatakse peeglist näkku ilmunud punni ja muretsetakse, kas seda peitekreemiga varjata saab. Aga see ei ole ju reaalsus. "Ai"-järgmine nõel nahka, peab veel veidi kannatama, kohe on kohustuslik osa läbi, võib kas või päev läbi vannimütsiga toas ringi karelda ja mängida kujuteldavate draakonitega. Täna läksin liiale, liiga palju nõelu kulutasin ära, ootusärevus on liiga suur ja vabadus nii kohe kohe käes, kuid aega on rohkem kui viiel käel sõrmi. Tõusen korraks veel üles ja koban pimeduses, et leida lauda ja selle peal olevat karpi, kuid lauda ei tule, ühtegi asja ei tule vastu ja ma katsun maapinda, kuid seda ei ole.

köögilaud

Köögilaud oli pärast söömingut saiapuru täis, seal leidus ka ohtralt pipra ja soolaterakesi, laua keskel ilutses või plekk, mis oli põhjustatud ühe noa poolt, mis oli enne mitmeid kordi sukeldatud võipakki. Kokkuvõttes oli terve laud sodi täis ja segamini paisatud ning jäägid kalpsasid häbematult laual ringi. Vähemalt oli laua ümber istunud neljane seltskond olnud nii tubli, et koristas enda järelt mustad nõud. Need neli sõpra, kaks tüdrukut ja kaks poissi patsutasid rahulolevalt oma kõhte ja naersid. Korraga istusid nad tagasi laua ümber ja võtsid kõik midagi oma taskutest. Üks tüdruk võttis välja väikese haldjakuju, teine tüdruk pronksist varblase pildiga uuri, üks poistest imetillukese kalakujulise õngekonksu ja teine poiss imeõhukese läbipaistva paberitüki. Need olid nende mängunupud, mis asetati lauale, kus ootas nuppe ees maastik, mis koosnes suhkru,pipra, soola osakestest, piima-, või-ja moosiplekkidest, saiaraasukestest ja ka mitmest väikesest kuivanud kohviplekist. Nüüd koondus tähelepanu lauale, kohe kui nupud olid maastikuga tutvunud hakkasid nad mängima, see polnud mäng, kus keegi oleks võitnud, ei see oli seiklus. Haldjakuju elavnes ja loopis imetillukest kalakujulist õngekonksu suhkrutükiga, paberitükk lendles läbi õhu maandudes otse piimalompi, kuid erilisel viisil ei määrdunud ega läinud isegi niiskeks, jäi niisama valgeks ja puhtaks kui ennegi. Varblase pildiga uur klõpsutas end lahti ja kinni ja keeras oma ajamasina mänguhoos teiseks, sest selles mängus plaane ja kontrolli polnud vaja. Nii nad mängisid erinevaid mänge: peitust, kodu, kohut, ülekuulajaid, vabakuulajaid, komandot ja mässajaid ning toidujäägid ehitasid nende ümber ruumi, mida nad parasjagu vajasid. Kui mäng lõppes võtsid neli sõpra oma tootemid ära ja toppisid need asjalikult taskusse. Õngekonks mugis veel mõningat aega ühte suhkrutükki, mis haldjakuju oli talle otse suhu visanud. Sõbrad vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid "OH". Ainult tüdruk, kellele kuulus varblase pildiga uur vaatas üllatunud näoga oma sõpradele otsa ja jäi "Oh" ütlemisega millisajandiku võrra maha, ta oli nii jahmunud, sest see mäng oli suutnud tema kella õigeks keerata. Kell näitas nüüd jälle ühte suurt naervat suud ja säravaid silmi. Kevade aeg oli käes ja kell tirises vaikselt tema taskus, tuletades meelde kes ta on ja kelleks ta jääb. Vana kellaaeg oli kadunud, see, mis pani teda kulmu kortsutama ja rahutult aknast välja vaatama. Tänu imetillukesele kalakujulisele õngekonksule, haldjakujule ja puhtale paberilehele oli kell jälle käima hakanud ja tegi "Ku ku Ku ku" iga natukese ajatagant, et meelde tuletada, et see kõik on nii imeline

pundar

Üks heinamasin tuli öösel ja ajas kõik heina kokku üheks suureks puntraks ja lahkus. Miks ta pidi seda tegema, miks need üksikud libled ei võiks taeva poole püüelda ja kärbuda vaikselt omaette, miks peab nad kokku panema ja ootama kuni mõni mäluv suu nad tükeldab ja nad koos limaklombiga kuhugi musta sügavikku kukutab. Nendel kõrtel oli oma elu, nad pidid jääma üksi, olema selged ja nähtavad ja mõistetavad. Eelmine hommik oli veel kõik korras, Keegi jalutas kõrte keskel ja mõistis nende kõigi ühte selget ideed, mida nad varjamatult näitasid. See Keegi oli rahul selle korrastatuse ja kontrolliga, mida ta selle põllu üle tundis. Iga kõrs andis talle ühe kindla mõtte ja kui ta tahtis uut mõtet, liikus ta lihtsalt järgmise kõrre juurde, korras ja puhas süsteem. Kuid äkki pidi tulema öösel salakaval röövel, kes kõik mõtted ühte suurde puntrasse ajas, katki tegi ja segamini paiskas.

Keegi tuli pärast hävitustööd põllule. Kui enne tervitas põld teda vaikusega ja kõneles ainult siis kui ta seda soovis, siis nüüd karjusid kõik kõrred segamini ja arusaamatult, katkised otsad kisendasid taeva poole ja kogu harmoonia oli pragusid täis. Keegi jooksis suure puntra juurde ja proovis kõrsi lahti päästa, kuid nöörid, mis kõrsi piirasid kohutasid teda. Need olid nöörid, mis ta ise oli masinale andnud. Nöörid, mis sidusid teda selle puntraga ja mille vastu ta oli abitu. Kõrred ei vaikinud, nad kisendasid valust ja mõtetest, Keegi oli puntra kõrval, seotud nähtamatu nööriga kõrte kõrvale. Ainus, mis kogu kontrollimatute mõtete keerisest korraks esile kerkis oli teadmine, et masina käivitajaks oli ta ise- Keegi.

ajaleht

Ma avan silmad ja olen sattunud prügimäele. Prügimäega meenub alati midagi räpast ja ebameeldivat, kuid see prügimägi on eriline, ta on avar ja huvitav. Vaatan ümberringi , taevas on kajakad ja ümberringi vene ja eesti keelsed ajalehed. Ka minu keha asemel on õhukesed lehed, mis on täis musti trükitähti. Igal lehel on rääkida oma lugu ja nad kibelevad end avama. Mu sile paber lendleb läbi õhu nende poole ja teeb nendega tutvust. Õrn kevadtuul sasib kõigi lehti ning avab nende sisu kõigile sealolijatele. Mänguhoos moodustavad lehed prügimäe keskele oma ooteruumi ja alustavad millegi ehitamist. Paberitele trükitud sõnad sädelevad päikese käes ja lehed moodustavad iseenesest kuulekalt ukse, justkui oleks nähtamatu käsi neid juhtinud. Pabersein moodustatud, astub esimene ajaleht ette, seina sisse tekib pragu ja sein avaneb- leht kaob. Ülejäänud ajalehed jäävad õhku vaatama ja on hämmastunud lehe haihtumise pärast. Kui esimene üllatus on jahtunud, alustavad lehed üksteise lehitsemist, et veelgi tuttavamaks saada. Kuid õhku trükitakse küsimus: " Kuhu kadus see üks leht, kes oli julguse kokku võtnud ja kadunud maailma, millest kellelgi aimu polnud?" Vaid see üks teab nüüd, et see uus maailm avab sisenejale tema sisu ja näitab tema varjatud lehekülgi. Tänu teiste lehtede moodustatud uksele oli tal võimalus esimest korda ennast sirvida. Ta istus inimesena rõdul ja luges oma lehte, kui viimane lõik oli lõpetatud lendas ta tagasi ooteruumi. Leht oli muutunud, ta oli säravam ja selgem kui teised. Juba moodustati uus sein ja nii kadusid järjest lehed oma lugudesse, tulles tagasi säravate ja loetavatena kui kunagi varem. Järg oli viimase ajalehe käes ta ees avanes lehesein ja ta lendles sisse. Talle avanes vaade kööki, kus väike tüdruk määris parajasti pannkookide peale värsket maasikamoosi, tüdruku ees lebas muinasjutu raamat, kui ta küünitas seda võtma, võttis väike tüdruk selle enda kätte ja ütles talle: "Kas sa tõesti oled juba nii vana, et ei mäleta ühtegi muinasjuttu, et pead neid uuesti läbi lugema?" Ja leht mõistis. Tagasi ooteruumi tulles, oli kogu ruum eredam kui enne ja lehed liuglesid õhus paljastades oma õnnelikku sisu. Kuid midagi oli ka lehtedes muutunud. Lehed olid kuidagi paksemad kui varem. Nende sisus ilutses uus lehekülg, mille pealkirjast võis lugeda "Võimalused". Kõik lehed alustasid selle kummalise peatüki lugemist ja said aru, et see peatükk jääb alatikseks nende sisukorda kui üks kaunim tekst. Ükskõik kuhu need ajalehed ka ei sattunud oli neil nüüd midagi, mis neid alatiseks ühendas- üks ühine peatükk, üks lugu, üks võimalus.

millimallikas

Massiivsete kokkutõmmetega liigub kallerjas olend mööda musta vedelikku ringi ja püüab kombitsatega sügaviku põhja tunnetada. Ta on end korralikult kaitsnud kõigi välistegurite eest, oma kõrvetavate kombitsatega hoiavad kõik vähegi arukad olendid temast eemale. Nii ta siis tõmbab ennast aina sügavamale põhja, otsides midagi, mida ta endale teadvustada ei julge või ei taha. Üldse on see üks veider olend, ta ei taha lähedust aga kiirgab nii väljakutsuvalt, et terve mustav merepõhi on tema neoonset valgust täis. Ta justkui hoiataks, et ta on ohtlik ning eemalehoidev, kuid salamisi ootab julget, kes ta kõrvetustest ei hooliks. Kes üldse ütles, et see kõrvetab, kas polnud see keegi reisijuht või giid, kes keelas lastel meduusidega mängimise. Ehk oligi, kuid kas poleks õigem olla loll ja katsetada enne kui sellest kirevast reklaamist kaarega eemale ujuda. Ilus ja ohtlik sobivad rohkem kokku kui miski muu, nii see millimallikas tuntud ka kui meririst patseerib ringi ja uhkustab oma suurte kombitsatega. Miks ta aga ujub nii põhjale lähedal, ega julge supelda lainetes. See ongi tema suurim saladus, lained lõhuvad tema hapra keha, aga kas keegi oleks uskunud, et see kõigile ohtlik kombitsatega olend on tegelikult väeti ja lainete vastu võimetu. Lained viivad ta kaasa ja ta ei suuda vastu hakata, tema võimsad kombitsad ei aita teda enam, sest lained ei küsi kas ta tahab, laine lihtsalt liigub ja võtab kaasa. Helendav olend puudutab kombitsaga külma merepõhja. Ta on turvalises kohas. Aga tema kokku ja laiali tõmbuv keha on juba loodud bi-polaarseks, nii siis ruttab see kaval ja tark millimallikas põhjast otse lainetesse, mis viivad ta kaasa, kuid ei rebi puruks, sest see pole lainete eesmärk.

katused

Katuse räästast tilgub ebakorrapäraselt roostevett, katuseharjad hakkavad lume alt välja paistma. Nende punased harjad on kõigile nähtavad ja nad ei kavatsegi enam peitu pugeda. Kõik muu on valge ja rahulik ainult katused on arust ära ja tõmbavad päikest enese poole, soovides sulada punasteks lompideks ja liuelda teistesse hoovidesse ja seejärel ehitada end uuesti üles. Ükski katus ei kannata enam seda maja peal püsimist, kõik tahavad lendu tõusta. Paljud katused ongi juba nii ülemeelikus tujus, et tõmbavad endale pahandusi kaela- mõni hakkab hommikul võimlema, ringutab nii, et krohvi lendab. On ka katuseid, kes nalja viluks end raputavad ja peavad end papagoideks, proovides raputades vanadest sulgedest lahti saada, kuid sulgede asemel lendavad maapinnale kurvad punased katusekivid. Katused sellele ei mõtle, et kui nemad lendu tõusevad jääb maja ilma peata ja läheb hoopis lolliks. Tuleb tunnistada, et paljud majad on harjunud, et kevade tulekul hakkavad katused igasugu trikke tegema ja valmistavad end juba ette, kuid mõni katus on lihtsalt uskumatu, lendab kraaksudes ringi ning ignoreerib täielikult maja kutseid. Katus sellele ei mõtle, et iga tema lennus olek muudab maja kaitsetuks- iga kurikaval vihmapilv võib majas oleva kerge vaevaga üleujutada, või siis tuuleiil keerutab majas olevaid mutreid ja vedrusid taevasse ja kaotab need sinna igaveseks ära. Veel üks päikeseline päev ja kogu taevas on lendavaid katuseid täis. Loodetavasti on tuulevaikne ilm ja ka vihm hoiab eemale.

tuhatoosis

Konid lebasid maas, eri pakkidest välja kistud ja julmalt ära tõmmatud, ühel ilutses veel punane huulepulk. Päike paistis neile peale ja ähvardas nad uuesti süüdata. Need kaks kuluvad ajapikku maasse ja keegi ei tea, millal nad esimest korda süüdati ning milleks. Võib olla olid süütajateks paarike, kes vestlesid ilmast, võib olla sattusid nad sinna eraldi, ühe depressiivse naise poolt hüljatud, teine nokatsiga mehe poolt kiiresti kimutud ja jalge alla tallatud. Võib olla aga kukkusid nad taevast, kus kaks inglid, kes olid tüdinud pilvedes passimisest nad korralikult ära tõmbasid ja taevast alla lasksid sadada. Neil kõigil loendamatutel konidel on oma lugu, mõned neist pisaratest tõmmatud, teised naerust, aga keegi ei mõtle, mis neist edasi saab. Aga ühel hetkel süttivad nad uuesti ja veeretavad end mööda tänavaid edasi, vaikides ja kiiresti laskuvad nad mäest alla ja sel hetkel kaob nende erinevus, kõik nad muutuvad ühtseks oranžiks puntraks ja leiavad ühtse keele. Siis ilmuvad taevasse pilved, nende suitsevatest otstest ja teevad kõigile teatavaks, et nad on. Märguanne antud võivad nad vaikselt asfaldisse sulada ja kaduda selle maa pealt. Igapäev sünnib uusi oranžide otstega väeteid suurde tuhatoosi, kes kustutavad kuriteo jäljed juttudest, olukordadest ja inimestest.

muumia

Taevast ripuvad alla pikad valged sidemed, kuid mitte sellised, mis naha vastu minnes seda õrnalt paitavad, vaid kui kärbsepaber külge kleebivad ja nurjatult kinni krabavad. Tuleb ette vaadata, et magus mee lõhn lõksu ei meelitaks. Ometi käivad paljud inimesed ringi juba pooleldi kinni mätsituna ja ei õpi ka oma vigadest vaid kalpsavad aina uute sidemete külge. On ka neid, kellel on ainult üks jäse valgesse siidi mähitud- tema on õppust võtnud, kuid patt on kõigile ilmne, tema tahtis vaid omistada. Liigub ringi ka neid õnnetuid kelle suu on kinni tõmmatud ja kes žestide ja ehmunud silmadega proovivad märku anda, et keegi neid aitaks. Kuid keegi ei saa neid aidata, kes pattudega on seotud need peavad nad ise ära lunastama ja maha kiskuma. Jumala lapsed jooksevad ringi suurte puust ristidega ja tõmbavad taevast allatilbendavaid linte ära, viies neid oma salajastesse urgudesse ja vaadates neid hardalt- sest see on kindlasti Jumala saadetis. Ei, need lindid on märguanne hoopis müstilisematelt olendeilt, kes ootavad kärsitult, et inimesed mõistaksid, et elu on mäng, kuid palju suurem ja huvitavam kui mõne nulli pikali lükkamine või miinustele kriipsu lisamine. Ei, elus peab mängima endaga, vahel appi võttes nii nulle, kümneid kui sadu, kuid siiski pikemas perspektiivis saama endaga ise hakkama. Nii rippusid need lindid, kuni kogu inimkond oli hädas ja siples nende valgete patulintide sees. Tänavad olid täis muumiaid, kes tühjade silmadega jälgisid, unustades enda ja ümbritseva, kõndisid üksteise sabas, teadmata, kes on juht ja kuhu tee neid viib. Tegelikult kadus kõik ühtlaselt sidemeisse ja lõpuks lebasid kõik oma kookonites maas, mõned aktiivsemad veel vaikselt korisemas taevast allalangevatele kärbsepaberitele.

Ja siis sama äkki kui need linad oli tekkinud, need ka näiliselt kadusid ja inimesed liikusid edasi nii nagu enne, ainult nende pead olid tühjad nullid ja keha kattis neile nähtamatu paber. Ainult need, kes terve aja olid istunud kodus, kudunud sokke või lugenud raamatuid nägid edasi muumiaid ja tundsid neile kaasa. Õigemini tundsid kaasa endale, et nad neid nägid, sest muumiaid oli nii palju ja sissemätsimata inimesi nii vähe, et tundus, et keegi peale raamatute enam ei kõnele.

Jäälinn

Jääpurikad kõnnivad mööda jäiseid tänavaid ja maju, nende kohal kõrgub jääkuppel, mis ei lase ühelgi kiirel seda jäisust kildudeks lasta. Miski ei muutu, kõik jookseb ringi seda sama jäist staadioni ja on sama külm ja kõva. Kui saabub öö võib märgata mõningast muutust, jääpurikate sees hakkab helendama tuluke, kuid kohe kui on saabunud hommik on tuluke saladuslikult haihtunud. Iga öö tuletab tuluke üleval olijaile veel meelde, et jäisus ei kaota veel hinge- kuid juba jälle on tuluke läinud. Kuppel purikapeade kohal ei kavatsegi veel kaduda ja järjest enam jääpurikaid jääb katuste harjadele jalgu puhkama, kuni nad jäätuvad äärega kokku ja ongi kadunute hulgas. Ei tohi seisma jääda, tuleb edasi liikuda, ükskõik kui jäine ja puruks tegev kõik on, on vaja oodata vaid ööd, mil tuluke tuleb ja aitab kinni külmunud sõrmi aeglaselt liigutada ja mõttevooludel läbi mügarate edasi liikuda. Üks külmunud hunnik jääkuubikuid valitseb purikapeas ja miski ei lase tal enam endist tulukest sütitada ja seda teistega jagada, tuleb ikka öösel ja salaja oma kuubikuid ragistada ja tummalt krigiseda. Jääst silmad ei liigu, ainult peegeldavad ülejäänud jääkamaraid, mis irvitades libisevad mööda ja raksatavad purika ees kokku, et teda ehmatada.

Siiski peab mainima, et vahel kingib kuppel ka imelisi jäälilli, mis tuletavad meelde aegu, kus kõik ei olnud veel jääs ja suhelda sai sõnade ja tunnete abil mitte erinevate kriiksude ja kriginatega. Jääst kell kukub tornist alla ja annab märku, et käes on öö. Vaikselt hakkavad tulukesed särama ja kõik purikad suiguvad unne, kus nad suruvad jälle kätt ja vahetavad numbreid;söövad maasikakisselli vahukoorega ja kiiguvad võrkkiiges. Kuniks reaalsus neid jälle äratab ja kraade on miinus viisteist

vorm

Ühel ööl jäi ta pikemaks ajaks välja vaatama, üksikud ööd on ohtlikud, magamatus ja segased mõtted. Ta meisterdas endale kipskuju, pani selle enda voodi kõrvale kuivama ja jäi magama. Sel ööl muutuski kõik. Hommikul ärgates ei olnud enam teda, vaid kipsvorm, kes ringutas end ja läks välja. Kipsvorm suhtus kõigesse eemale tõukavalt, tal ei olnud vaja, et tema valge marli saaks rüvetatud mingisuguste räpaste käte poolt, kes tulevad talle pai tegema või veel vähem teda kallistama. Kipskuju kõndis ja ajas enda liigse valge värvi ja vormiga elusaid naha materjaliga inimesi eemale. Valge kuju tundis kuidas see isoleeritus teda veel tugevamaks ja võimsamaks teeb, ükskõik kuhu ta ka ei läinud tundis ta ainult ennast, isegi vali muusika oli tema jaoks kadunud, eksisteeris vaid valge kips. Kipskuju elas nii tükk aega, nähes inimesi, kellest ta kunagi oli hoolinud või keda salamisi austanud- kuid ka need inimesed hoidsid liigvalgest vormist eemale. Ta oli muutnud end puutumatuks ja kartust äratavaks, ta sai pilke, mis tahtsid tema juurde tulla- kuid kips takistas neil lähenemist. Ta oli saavutanud vaikiva lähenemiskeelu kõigile. Kipskuju kõndis tähtsalt lokaalist lokaali, istudes ja nautides oma puutumatust. Ta kõndis pargis ja jäi järsku seisma, ta nägi naervat seltskonda, kaks poissi olid naerust kägaras maas ja pisarates, kolm tüdrukut hoidsid kõhtu kinni ja luksusid. Millal tema viimati naeris, vabalt, ilma et mõne muige peale kipsi poleks pudenenud. Kipsi pudenemine poleks ju enam ideaal, seega oli ta muigamise samuti koos kõige muuga endale ära keelanud. Ta kõndis naervast kambast ringiga mööda, kartes, et see naer kuidagi tema kallist kipsi kahjustab. Öösiti vaatas ta ikka välja, kuid mitte enam igatsuse või uudishimuga, vaid lihtsalt selleks, et kui keegi seda näeks, arvaks ta, et see kipskuju on sügavam kui mistahes olend siin maamunal. Nii ta patseeris akna ees. Väljas hakkas vihma sadama ning ta nägi kuidas kaks noorukit jooksid öisel tänaval, ajades käsi taeva poole, kareldes ringi ja lauldes midagi totrat pingviinidest. Ta mõtles et näitab neile koha kätte, jalutab neist mööda ja kingib neile tülgastava pilgu. Ta läks õue, tegi vihmavarju lahti ja astus tänavale. Noori enam polnud. Ta pani pettunud vihmavarju kinni ja hakkas tuppa minema, kuid vihm oli nii tugevalt tema kipsi sulatama hakanud, et ta ei suutnud liikuda. Ta sulas üles ja kips voolas niredena alla. Vorm lahustus ja kadus. Ta oli jälle elus, kuid veel pisut jäik, ta pidi õppima uuesti naerma, karjuma ja laulma laule pingviinidest..

võimalus

Täna on 20.jaanuar kell on 19.15 aasta on 2011.

Ma hingan lämmastiku, hapniku, argooni ja süsinikdioksiidi segu, liigutan varbaid ja vahin otse ette. Mu suu on kuiv, kuid kohe kui ma seda endale teadvustan hakkab mu suu iseenesest tootma värvitut nõre, mis koosneb veest, mukopolüsahhariididest, ensüümidest ja elektrolüütidest, ühesõnaga sülge.

Ma võin olla tuletõrjuja, kahe lapse ema, multimiljonär, vanglast põgenenu, teoloogia tudeng, baaridaam või korralik keskkooli õpilane. Ma võin rääkida hundijuttu, ajada kelbast, kägu, udu, uinamuinat , käojaani või ajada teile kärbseid pähe. Ma võin jahuda, jurada, sokkida ja bluffida. See on mu õigus, sest kogu meie ühiskond on täis „juute“, kes levitavad väärat informatsiooni ja irvitavad nende naiivsete nukkude üle, kes noogutavad ja kirjutavad kõik nende öeldu üles.

Ma võin sulguda koopasse ja lahkuda informatsiooni noolterahest, ma võin võidelda selle vastu või minna vooluga kaasa ja visata pühapäeval tuhandeid lendlehti taevasse, kirjutades neile eelnevalt „Täna on kolmapäev!“

Kes mind usub? Teie usute, kes te istute trollis minu vastas ja küsite minult, miks ma nutan?

„Mu ema viskas mind kodust välja, sest ta sai teada, et ma olen rase ja nüüd mul pole kuhugi minna - NAGU TEID HUVITAKS! Mu poiss jättis mu maha, nüüd ma lähen Hispaaniasse, hakkan baaridaamiks ja alustan uut elu. Mida minusugune peaks üldse tegema? Ma olin kaks aastat vanglas, muidugi tahtsin ma kohe elama hakata, luua perekonna ja leida tööd. Ka minul on õigus elada!“ karjun ma ja lähen järgmises peatuses maha, suu muigel.

Ei usu, et see inimene, enam kunagi kelleltki võõralt küsib, mis temaga lahti on.

Ka teie usute, kes te tulete minu juurde klubis ja küsite, mis mu nimi on ja millega ma tegelen …

„Mirjam“

„Väga ilus nimi, Mirjam. Millega sa tegeled?“

„Ma tulin just hiljuti tagasi New Yorkist, ma lõpetasin seal ülikooli, õppisin graafilist disaini, hetkel teen oma isikunäitust, järgmine kuu tuleb see välja Kunstihoones, tegelen vaikselt oma indie-bändiga, meil on järgmine nädal Seattle’s esinemine ja muidu harjutan järgmise hooaja tenniseturniirideks.“

Noormees maigutab vaid suud ja tahab veel midagi küsida, mina aga vabandan, ütlen, et pean minema sõprade juurde tagasi, et olen juba niigi kaua eemal olnud ja et ta kindlasti mu näitust vaatama tuleks. Kuu aja pärast ilutseb Kunstihoone seina peal silt „ Leonhard Lapin “ noormees naerab kibedalt ning läheb oma teed.

JA ka teie usute, kes te istute saalis ja..

(keegi jookseb saalist lavale, lükkab esineja maha ja alustab tema peksmist, teised jooksevad lähemale, kära ja äkiline vaikus)

„Usute, et midagi sellist võiks päriselt juhtuda?“

Meie võimuses on mängida mõistustega, nukkudega, korvpallidega, koertega, arvutiga ja ka inimestega. Meie võimalus on mängida peitust enda ja teistega. Muutuda ja peita end kõigi miljonite elude taha, leida end nende rägastikust või eksida veel kaugemale oma minast.

Kell on 19.18, mu suu ei ole enam kuiv ja ma hingan õhku, mis koosneb juba ülekaalukalt lämmastikust.

Ma vaatan peeglisse, ma vaatan nii kaua kuni silmad hakkavad väsima ja kõik ümberringi muutub siniseks, nägu muutub siniseks, juuksed muutuvad siniseks, isegi hambad, mis muidu suvatsevad olla keskmiselt valged, muutuvad siniseks. Ma teadvustan, et ma olen „keegi“. Ja ma usun seda.

Seal ma siis lähen - löön aega surnuks, lasen aega raisku, viskan aega aknast välja, matan aja maha, topin aja vatti, söön aja ära, jooksen ajaga võidu, võtan aega … head aega!